Mai lõpu forellipoiss

Käisin eelmisel reedel taas kalal...

Tegelt kui täpsem olla, siis käin pidevalt kalal. Umbes paar korda nädalas pean ikka jõe äärde saama, et mõistus korras püsiks. Olen viimase kuu jooksul püüdnud uute kohtade avastamisele natuke rõhku panna. Tavaliselt tähendab see seda, et eriti kala ei saa. Pean tunnistama, et mingeid eriti vägevaid kohti ma just avastanud ei ole ... enamus kohad kus olen käinud on suhteliselt vähese veega. Üks Tallinna lähedal olev oja oli küll päris vägeva olemusega aga sellel korral juhtus selline jama, et olin sääsetõrje vahendi koju unustanud ja mind pisteti elusast peast nahka. See aasta on tõesti sääskedega hullusti. Neid on nii palju et nad lausa tõuklevad ümber pea kui korra tuulevaikuses seisma jääd. Neid on nii palju, et tagumised sääsed lükkavad lähemalolevad tegelased lausa jõuga läbi sääsetõrje mõjuvälja :)

Nüüd siis Eelmise reede juurde. Läksin vanasse tuttavasse kohta kalale, kuna olin uute kohtade avastamisest korra tüdinenud ja forell isu oli juba suur. Pole ammu midagi koju toonud...

Ma arvan, et püüdsin kokku umbes 2 tundi. Kohe püügi alguses näitas selline 45cm isend aktiivset huvi minu landi vastu aga ära ei võtnud. Peale seda oli pikk vaikus kuni lõpuks haaras täiest uuest kohast ilus kala lanti. Tegu ol iväga tugeva kalaga ja sain kohe aru, et suurust tal umbes pool meetrit. Nii oligi. Peale mõningast väsitamist rahunes ta maha ja tõstsin kala kaldale. Asetasin ta maha (viga) ja haarasin juba "tööriista" järele kuid siis hakkasin kala hoolega silmitsema ja sündis otsus, et see kala peab edasi elama. Tegu oli väga võimsa isase kalaga. Tema pea oli minumeelest erakordselt suur ja tal oli ilus konksuga lõug. Arvan, et tegu on tugeva sugukalaga ja kui keegi teda arutult välja ei püüa siis suudab ta veel palju järglasi toota. Tegin kiired pildid ja vabastasin kala.

Kuna ma alguses korra meeltesegaduses olin, siis läks mul natuke liiga palju aega, ennem kui kala vette sai. Toibumine võttis tükk aega ...

Kokkuvõttes pean tunnistama, et ma ei ole endaga vabastamise osas rahul. Otsus oleks pidanud sündima kiiremini! Kala ei oleks tohtinud mingil hetkel maad puudutada ja pildistamise oleks pidanud hoopistükkis vahele jätma.

Siinkohal on oluline märkida, et hea oleks alati sõbraga kalal käia. Siis saab teine inimene pildistada ja kalad saavad kiiremini oma loomulikku keskkonda.

Üldiselt olen tolle päevaga rahul. Püügi elamus oli vinge. Vabastamise elamus oli kah vinge nagu tavaliselt ja seda vabastamise videot naudin ma veel pikalt.

Forelli maitset jällegi suhu ei saanud aga sellest pole hullu kuna maitse elamus oleks järgmise einega juba ununenud - vabastamise emotsioonid säilivad aga pikalt. :)

Video vabastamisest: http://youtu.be/o8v_UPotubQ

53cm ja 1,6kg

Reedel, 29 Aprillil sain lõpuks üle pika aja kalale minna. Vahepeal pole rohkem kui nädal vee äärde saanud.

Jõe äärde jõudsin suhteliselt hilja kuna linnast välja saamisega oli tükk tegemist. Ega ma eriti ei kiirustanud kah, kuna tahtsin just loojangu ajaks kohale jõuda. Riietusin rahulikult ning keskendusin ühe silmaga juba jõele. Vee tase oli endiselt sama kõrge nagu viimati. Kuuldavasti oli vahepeal veel kõrgem olnud aga seda hetke mina ei näinud. Kõik paistis rahulik ja ühtegi visuaalset märki kalade aktiivsusest ei näinud. Olen siin viimasel ajal mõtelnud, et peaks kah huvi pärast seda kuu seisu vaatama hakkama. Äkki tõesti on asjal mingi mõju kalade aktiivsusele. Etteruttavalt tahan ära mainida, et kala väga aktiivne ei olnud. Õigupoolest sain kaldale ainult kaks kala ja nägin veel paari pisikest ujumas. Tavaliselt näeb ikka rohkem kalu. Riietumise juures juhtus veel ka üks positiivne seik. Nimelt ma leidsin üles oma kadunud kinda. See oli talvel ilmselt lume sisse jäänud ja nüüd välja sulanud. Üks sõrm oli puruks näritud .. ilmselt oli kala lõhn juures :)

Hakkasin siis rahulikult püüdma. Algatuseks töötasin läbi kohe esimese kalakoha kus tihti ilusaid forelle näinud ning saanud olen. Sealt edasi tuleb tükk tühja maad (u. 200m) kus tavaliselt eriti kala ei saa. Liikumas olen küll näinud aga kätte pole saanud. Tegu on lihtsalt väga lageda lõiguga. Eelmisel aastal nägin öösel sellel lõigul kuidas 40cm kala meetri kõrgusele välja hüppas aga võttusid pole eriti tõesti olnud. Seda korda sain umbes 50m püüda, kui käis järjest paar tonksu ridvast läbi. Haakisin ja oligi kala taga. Sain kohe aru, et tegu on üle kilo kalaga. Ta oli tugev ja võitles visalt. Õigupoolest pole ammu nii vägevat võitlust olnud. Kihutas ikka tõsiselt edasi tagasi ennem kui piisavalt ära väsis. Kui ta lõpuks alla vandus siis tõstsin ta ettevaatlikult kaldale. Tegin kiire otsuse, et selle kala võiks koju võtta ja et rohkem sellel nädalavahel kalu kaasa ei võta. Palusin looduselt ning jõeiluduselt andestust ja ...
Kuna minu jaoks on ülioluline üks hea pilt kalaga siis võtsin asja rahulikult ja tegin korraliku 20min fotosessiooni, et ikka see eriti hea kaader kätte saada. Eks lugejad võivad ise otsustada kuidas see mul õnnestus. Kala värvus oli imeline. Tavaliselt on selles jões kala natuke hallikama tooniga ja kollane värv ei ole ergas. Seekord oli kala ilus erkkollane ja ilusate punaste täppidega. Eks õhtupäike andis pildile kuldset tooni juurde kah.
Oma täielikuks puttumuseks avastasin hiljem, et olin kaamera kvaliteediseaded mingil põhjusel maha keeranud ja RAW faili sellest sessioonist ei saanudki. Kohutav kohutav pettumus. Veebi jaoks on õnneks pildid piisavad.

Starteegilised andmed:
Püügi aeg: 29.04.2011 kell 19:10 (loojumiseni 2h)
Ilmaolud: väga nõrk tuul, selge taevas ja õhtupäike
Lant: Rapala Countdown 5cm, jõeforelli värvides
Veeolud: kõrge veetase ja kristallselge vesi

Edasi oli kõik suhteliselt rahulik. Tund aega hiljem tuli ühest heast kalakohast jälle võtt. Sellest kohast olen ma võrdlemisi tihti kala saanud. Suvel on selal tihti terve kari pisikesi kalu kah aga nüüd oli ainult see üks suur. Kiire möll ja kala oligi kaldal. Iseenesest ilus mõõdukala aga rohkem kala mul kindlasti tükiks ajaks tarvis pole. Ahneks ei tohi minna!
Kiired pildid ning kala läks ujuma tagasi.
Jäin veel ööpüüki kah tegema aga ühtegi kontakti kalaga ei olnud. Täielik vaikus.
Tore on see, et sääski pole. Eelmine nädalavahetus selgus, et Saaremaal on sääski juba kuhjaga ja nad on näljased...

Laupäeval, 30 Aprillil juhtus nii, et abikaasa kell helises juhuse tahtel 6:00. Vaatasin ühe silmaga haknast välja ja selgus, et ilm on ilus. Otsustasin kalale minna, olgugi, et õhtul fileerimisega päris pikale läks.

Läksin ühe sellise jõelõigu peale, kus polnud see aasta veel käinud. Vesi oli väga kõrge ja kaladele polnud varjendid veel tekkinud (seal on varjendid tavaliselt ainult taimedest). Otsustasin lendõngepüüki harjutada. Maadlesin lennukaga kuskil 30min ja siis andsin alla. Sain enam vähem süsteemi selgeks aga kuna jõgi oli vasakut kätt (õng paremas), siis keerasin mitu korda korraliku sasi kokku ja loobusin. Hakkasin spinnaga püüdma ja siis märkasin 500m kaugusel üle lagendiku kedagi jõe poole jooksmas. Kaugelt paistis, et sporditress on seljas. Kuna seal läheb üks purre üle jõe, siis arvasin, et entusiastlik tervisesportlane teeb krossijooksu:) Kuna ta aga teisel pool metsatukka kuskilt välja ei ilmunud, siis oli asi kahtlane... Kiirendasin sammu, et oma kahtluses kindlust saada. Jõudsin lähemale ja nägingi, et tüüp askeldab midagi jõe ääres. Selge pilt ... õnged sees. Panin sammu juurde, et mees kätte saada. Ta hakkas üle lageda rahulikult eemale kõndima ja ma läksin otse tema poole ning viipasin käega. Ta jäi seisma ja selgus, et tegu on umbes 15a nolgiga. Tegin talle verbaalselt kõvasti säru ja selgitasin seadusi. Vandus, et esimest korda proovis aga oli üsna selge, et tegu on vana kalaga. Sain teada kus ta elas ja ütlesin, et kui kunagi veel teda jõe ääres näen või mõne põhjaõnge leian siis läheb kõne otse 1313 numbrile.
Hetkeks oli püük ning tuju rikutud ja otsustasin lahkuda. Läksin teise jõe äärde ja alustasin uuesti. Kala mingit aktiivsust ei näidanud. Nägin paari pisemat tegelast ja ühte umbes täpseöt mõõdukala. See tuli mu landile miski 5 korda järele aga ükski kord ei haaranud. Juu siis uudishimu oli suur aga nälga polnud.
Järgmiseks seikluseks oli selline asi, et lant jäi lootusetult puu otsa kinni. Nägin, et kui jõhvi katki tõmban siis lant on täpselt sellises asendis, et pääseb valla ja kukub vette. Otsustasin selle lahenduse kasuks kuna tegu oli ujuva landiga. Lasin siis landil vette kukkuda ja hakkasin teda alla voolu jälitama. 50m allavoolu tuli kopratamm mille olid koprad just hiljuti terveks teinud. Varem said sealt servast kalad ilusti läbi aga nüüd oli täiesti kinni. Kargasin koperdases tammile ja läksin jõe keskele, et lant kätte saada. Kui lant käes oli, siis otsustasin, et teen kobrastele elu raskemaks ja kaladele elu lihtsamalks. Viskasin koti seljast ning hakkasin tööle. 30min hiljem oli kaladele läbipääs taastatud. Vaatame kui kiiresti koprad olukorra taastavad :)
Liiga ei tahaks ju kellegile teha aga süda valutas korraga nii kobraste kui kalade pärast. Eks nad mõlemd ole võrdsed loomad siin päikese all. Otsutasin seekord kalasid aidata...

Viimane nädalavahetuse sündmus oli see, et saabus äkiline 10min vihmahoog. Maagiline vihm toimib selle jõe peal alati. Täiesti lagedalt lõigult haaras kohe lanti ilus 47cm kala. Kiired fotod ja kala läks tagasi vette.

Täna käisin Eestit avastamas

Üks toredamaid vaatamisväärsusi oli minu jaoks Loobu jõe alguspunkt ja ülemjooks. Suve poole lähen sinna kalale. Mõned pildid tegin kah.

Kevad: elu ärkab!

Käisin eile õhtul kalal. Juhtus nii, et jõudsin jõe äärde alles 19:30 paiku, seega oli mul päikese loojumiseni umbes tund aega. Sellest polnud hullu kuna tahtsin nii ehk naa ööpüüki teha.

Ega esimese tunni ajaga midagi põnevat ei juhtunudki. Kui päike loojus siis alles hakkas elu käima. Avastasin, et nahkhiired on talveunest ärganud. Kihutasid aktiivselt ringi ja takerdusid tamiili. Lisaks olid konnad lagedale põllule roninud ja hüppasid mööda lumelappe. Vahva värk.

Vesi sulises igal pool ja vee tase oli kõrgem kui kunagi varem. Ainus asi, mida polnud oli forell. Ei tea kas kuu seis või mis aga nagu kaevu oleks loopinud. Samas on kogu see varakevad selline olnud, et kala eriti näha ei ole ja need mõned kes võtavad, need jäävad ka otsa.

Ülesvoolu püüdes ei olnud ühtegi kontakti. Kui päike loojus siis pöörasin ringi ja hakkasin allavoolu tulema. Kuna vool oli tugev siis hoidsin lanti kohati lausa paigal ja lasin tal ise mängida. Kerisin väga aeglaselt. Ühe varjendi eest lõpuks võtt toimusgi. Tegin kiire mõõtmise ja vabastasin kala. Kuna väljas oli pime, siis pilt tuli väga kole ja seda ma siia üles ei riputa. Kalal oli pikkust 42cm ja ta oli väga kõhna.

Kuu oli täis ja õues oli valge. Kui koju hakkasin sõitma, siis juhtus midagi sellist, mida küll poleks osanud oodata. Nimelt ühes teekäänus ületasid minu nina all teed kaks pirakat kobrast. Nad olid tõesti suured ja sõna otseses mõttes jalutasid üle tee. Jätsin auto seisma ja jälgisin siis neid tuledevalgel. Teise kopra sain kuidagi uduselt pildile kah. Esimene jõudis juba põõsastesse ronida.

Ja päeva punktiks avastasin , et esimesed konnad on kah juba asfaldile soojenema roninud ja öösel peab ettevaatlikumalt sõitma hakkama.

Kõrgveega kalal

Polnud plaanis kõrge veega kalale minna aga Ando tegi ahvatleva ettepaneku millest ma loobuda ei suutnud.

Üldiselt kala väga aktiivne ei olnud. Ainuke kala mida nägin, selle sain ka kätte.

Ilm oli ilus (inimese jaoks). Päike paistis ja tuult oli vääga vähe. Temperatuur oli 7C kandis.

Kala tuli ikka vana klassikaga: Rapala Countdown. Püüdsin vist kokku 3 erineva landi andes kõigile võrdselt püügiaega.

Kala oli üsna tumeda olemisega ja hiljem tuvastasin, et oli ka ilusti ära kudenud. Tegu siis isase kalaga kellel ilus konkslõug kah toredasti arenenud.

Võtsin selle kala seekord koju. Polnud ammu kala söönud ja tegu oli toreda ning piisavalt priske isendiga. Liha oli kah ilus ja tundub, et sellest tuleb hea soolakala.

Toitumise osas oli see kala juba väga aktiivne. Kõhus oli väike konn, kaks kalamaimu ning hulgaliselt sellist putukaid nagu selgsõudur (pole selles nimes väga kindel).

Kala strateegilised mõõdud 43cm ja 820g.

Ära tasub märkida, et tegu oli väga tugeva võitlejaga. Olin juba ära harjunud, et varakevadised kalad eriti vastupanu ei osuta aga see poiss oli tugev. Sööstis nii kõvasti, et tõmbas napilt isegi mitu korda siduri käima. Sidur on mul teadupärast üsna kõvaks keeratud ja annab järgi rohkem varustuse päästmiseks kui kala väsitamiseks. Seda ka üsna hea põhjusega - kui see konkreetne kala oleks minna saanud siis oleks kohe roigaste vahel olnud ...

SA Eesti Forell ja Forellisõprade MTÜ koosolek ning hommikune kontrollpüük

Veits aega tagasi võtsin ühendust SA Eesti Forell inimestega, et uurida kas on võimalust ka ise kuidagi Eesti forellijõgede taastamistöödel kätt külge panna. Kuuldavasti tehti kiire taustauuring ja mind tervitati vastavas listis kus päevakajalistel teemadel tuliselt vaieldakse. Minu liitumine kulmineerus sellel pühapäeval, kui sain osa võtta hooaja esimesest koosolekust ning lõpuks ka tegijaid näost näkku näha. Kogu värk jättis mulle positiivse mulje ja paistab, et käesoleval hooajal saab hea õnne korral juba paaris projektis käe külge panna. Täpsem info SA Eesti Forell tegemiste kohta leidub aadressil www.eestiforell.eu. See lehekülg võiks olla kohustuslik lugemisvara igale loodusest hoolivale harrastuskalastajale.

Nagu pealkirjas mainitud, siis teostati ühel varem taastatud jõel ka proovipüük. Jõgi oli jaotatud lõikudest ja vabatahtlikud asusid varavalges piitsutama. Proovipüügist tehakse kokkuvõte kus märgitakse ära nähtud kalade suurused ning kogus. Lisaks sellele ka muud tähelepanekud: kobraste tegevus, minkide tegevus, saarmaste tegevus, koelmute arva ja suurus, jäljed röövpüüdjatest jne. Kuna ma antud jõel varem polnud käinud, siis mul eriti midagi valida polnud ja võtsin esimese lõigu. Hiljem selgus, et väikese arusaamatuse tõttu oli minu ees samal hommikul üks teine poiss selle lõigu juba läbi käinud. No pole hullu, ta oli piisavalt ettevaatlik olnud ja kala oli endiselt liikvel.

Tegu on väga madala ja kiirevoolulise jõega mis on ennekõie siiski noorjärgu kasvulava. Seega suurt kala eriti loota polnud mõtet. Minu esimene "saak" sellest jõest oli üks vana tonkarakendus. Nimelt jäi mul lant põhja kinni ja kui läksin seda ära tooma siis leidsin kõrvalt ka jämeda tamiilijupi nagu pildilt näha.

Ronisin siis veest välja ja otsustasin samasse basseini paar kontrollviset teha. Neljanda või viienda viskega oli väike isane mõõdukala otsas. Suu oli poisil paksult marja täis (see on juba teine isane kala sellel kevadel keda ma marjaõgimiselt taban). Kiired pildid ja poiss vette tagasi.

Liikusin siis kärmelt edasi ja jätkasin püüki. Natuke maad hiljem oligi järgmine võtt. Kala tuli lausa õpikunäitelisest kohats. Kiire kärestikuline vool läks üle natuke sügavamaks rahulikuks basseiniks ja seal ta passisgi. Kuna ma prille ei kandnud siis ma kahjuks ei näinud kas ta passis keskel või tuli serva alt. Igal juhul kalal oli pikkust mehiselt. Mõõtmise tulemus näitas L=50cm ja kaal 1kg. Jube kõhna kala küll aga ega ma see aasta prisket kala näinud polegi. Kala juures torkas silma see, et tal polnud ühtegi punast täppi ja et külg ei olnud mitte kollakas vaid lihtsalt pruun. Kuna eksisteerib teoreetiline võimalus, et meriforell on selles jões nii kõrgele jõudnud siis oli natuke kahevahel. Kokku oli lepitud, et koosolekuruumide tasuks tuleb üks kala viia ja seega ma selle kala ka kaasa võtsin.

Hiljem arutlesime teiste meestega pikalt, et kas tegu saab olla merikaga või on lihtsalt teistmoodi jõekas. Kuna minul on teadmised selles vallas natuke piiratud siis ei julge ma midagi kindlalt väita. Samas on SA Eesti Forell liikmete hulgas enamus mehed vägagi pädevad asjatundjad ning ka nemad ei jõudnud ühisele otsusele kala päritolu kohta. Asi lõppes sellega, et kalalt lõigati kõhuuim ja võeti soomuseid ning kogu kompott läheb selguse mõttes dna analüüsi. Eks ma siis hiljem teen blogisse sissekande, kui tulemused teada on.

Lumesadu ...

Nädalavahetusel käisin kalal mõlemal päeval. Laupäeval sadas lund ja ilm oli päris vahva. Kalal olin taas Andoga. Alustame selle nädalavahetuse ainukesest saagist. Olles oma vanal heal jõel ja tuntud headuses jõelõigul toimus esimene võtt. Veider oli see selle pärast, et just samas kohas jäi Andol lant kinni ja tamiil läks sassi. Ta siis istus maha, vandus ja harutas seda pusa. Mina olin tast mõned sammud taga pool ja viskasin landi natuke Andost ülesvoolu. Võtt toimus praktiliselt Ando eest. Kahjuks sai see kala minema. Natuke maad hiljem tabasin aga juba järgmise kala. See jäi otsa tuli korraks ka pildistamisele. Kala oli pikkusega 44cm ja väääga sale.

Ennem seda seiklust kalaga jõudsime käia ühe teise jõe peal. Kala ei näinud üldse. Seda korda olin kaasa võtnud lendõnge kuna mul on plaanis see püük omale kah selgeks teha. Leidsin, et talvel on hea harjutada kuna rohtu, vetikaid ja taimestikku on oluliselt vähem Tuleb tunnistada, et oligi hea. Ma sain päris okei ettekujutuse sellest, kuidas allavoolu püüda aga vastuvoolu püügi osas jäin nõutuks. Üleüldse tundub hetkel kogu see asi arusaamatu kui silmas pidada, et suvel hakkab putukas igale poole kinni jääma.

Tore oli see, et kohe kui lendõnge välja võtsin, leidsin selle aasta esimese keviku. Tegin kohe kiire fotosessiooni, et esimene kevadekuulutaja stiilselt jäädvustada.

Pühapäeval käisin kalal keskeestis koos Renega. Seal liikus kala päris palju. Mul oli kahjuks ainult üks võtt ja seda kah kätte ei saanud.

Rene tabas ühe täpselt mõõdus isase ja selle lasime kiiresti tagasi. Tore oli see, et kala oli liikumas palju. Kahju ainult, et enamus ajast tegeles ta põgenemise, mitte landi jälitamisega.

Oli jälle ilus nädalavahetus!

Nüüd on karta, et paar järgnevat nädalavahetust ei ole võimalik kalale minna. Peab kannatust säilitama ja ehk nädala sees võimaluse leidma.