Viimati kui paar nädalat tagasi kalal käisin, siis juhtus üks veider lugu. Nimelt läksin kindla peale välja kuna kõik tingimused klappisid. Olin enda jaoks juba varem avastanud, et minu lemmikjõgi toimib kõige paremini vihmaga või pimedas. Kuna vihma ei sadanud, siis ründasin jõge pimedas. Kuna tean, et seal kala on palju siis ei saanud ma põruda. Juhtus aga vastupidine.Saabusin jõe ääre paarkümmend minutit ennem päikeseloojangut ja tegin siis nats aega parajaks. Jões erilist aktiivsust ning pinnal käimist näha ei olnud. Kui pimenema hakkas siis hakkasin tasapisi loopides vastuvoolu liikuma. 10-15min loopimist ei toonud ühtegi reaktsiooni. Läks aina pimedamaks. Üllatav oli see, et üsna kiiresti ilmus välja esimene kobras ... ilgelt tüütu. Proovisin küll passida vaikselt aga ikka tegi kobras minu kõrvale jõudes kõrvulukustava plärtsatuse.
Närvid olid täitsa läbi. Natuke aega hiljem juhtus selle õhtu tipphetk. Nimelt tasapisi edasi liikudes nägin endast paarikümne meetri kaugusel midagi imelist - umbes 38-40cm forell hüppas otse üles meetri kõrgusele veest välja ja plartsatas sinna samasse tagasi. Ei teagi mida ta jahtis või tegi aga minu jaoks oli see esmakordne vaatepilt. Hiljem midagi põnevat ei juhtunudki. Nägin tol ööl vist kõik selle jõelõigu koprad ära ... neid oli tükki 5 ja kohati ujusid kahekaupa.
Oluliselt rohkem oli nahkhiiri, kes pidevalt tamiili sisse takerdusid ning loomulikult veel rohkem oli sääski kes hirmsasti tüütasid. Kõige selle valguses oleks ka ime olnud kui ma mõne kala oleksin saanud. Ilmselt kuu seis oli ikka täitsa vale.
Nüüd tänase loo juurde. Reedel käisin jälle kalal ja seekord ma nii enesekindel polnud, kuna viimati oli tegu suure läbikukkumisega. Püüdma hakkasin juba tund ennem loojangut. Kohe toimusid ka esimesed ilusad võtud. Külge jäid vaid mõned alamõõdulised ja need läksid tagasi ujuma. Järsku mõrkasin napilt viskeulatuses pisikest sulpsatust. Koht oli selline kust mul kunagi võttu pole olnud kuna enamus jõest on seal madal ja lage. Tegin kohe täpse viske ning otsas ta oligi. Tuleb tunnistada, et ma ei mäletagi nii vinget võitlust kui see kala pakkus. Ta oli tõesti sitke ja ma müttasin ikka mitu minutit ennem kui julgesin näpid lõpuste taha ajada. Tõstsin kala välja ja selgus, et tegu on ilusa 45cm kalaga. Lootsin, et tegu on umbes kilose isendiga aga kahjuks jäi kaal 960g peal pidama. Landivalikuks oli sedakorda Alex Ritmo värvikoodiga AS. Ritmoga olen juba ammu edukalt ahvenat püüdnud ja olen ikka mõtelnud, et kuidas forellid sellesse suhtuksid. Tundub, et suhtuvad hästi.
Hakkas vaikselt pimenema ja oh seda õnne - ei ühtegi kobrast. Tundub, et koprad ja forellid liiguvad vaheldumisi :). Kui pimenes siis sidusin loomulikult taas musta landi otsa. Jõudsin natuke loopida ja oligi teine mõõdukas otsas. Kuna järgmisel päeval oli grill plaanis siis läksid mõlemad kotti.
Üks läks grillile ja teine soola. Tundub, et kala ikkagi liigub ja ma pole oma oskusi suures tööpinges kaodanud. Kõik on siiski korras ... :)
