Täna oli siis minu teine selle hooaja püügipäev. Vahepeal olen suutnud murda varbaluu ja olen saanud abieluinimeseks. Need vahejuhtumid on röövinud kogu minu aja ja kalapüük pole lihtsalt võimalik olnud.
Täna lootsin, et vahepealse suure sulaga on olukord natuke paranenud ja lund enam nii palju pole. Tegelikkus oli aga hoopis hullem kui eelmisel korral. Lund oli veel rohkem ja vahepealse sulaga oli tekkinud lumekoorik. See tähendas, et lume paksus oli konstantselt üle põlve ja kohati vajusin isegi sügavamale. Kui pehme lumega sai läbi lume sumbata siis nüüd pidi iga sammuga jalad kõvast lumest täielukult välja tõstma. See on väga väga kurnav tegevus. Õnneks ilm oli soe - umber 3 miinuskraadi - ja võrdlemisi tuulevaikne. Taevast katsid kerged pilved ja kohati sadas ka lund. Kuna lumes edasi rabelemine oli väga kärarikas, rääkimata vette ronimisest kui lant kinni jäi, siis ühtegi kala mul ei õnnestunud näha. Tegelikult pidasin ma vaid 1,5 tundi vastu ja siis olin sunnitud loobuma.
Ruttasin kohe poodi, et räätsasid osta aga kahjuks olid need otsas ja teine pood oli kinni. Nüüd ongi selline jama, et homme tahaks kah kalale minna aga selle lume sees on liikumine võimatu. Eks paistab mis ma teen.
Ainuke saavutus oli see, et ma suutsin oma suurepärases lumemaskeeringus ühe rebase endale üsna lähedale lasta ja isegi pildile saada. Selle jaoks ju kaamera ostetud saigi.
