Üle pika aja sain käe valgeks. Olen siin kiirete tööaegade vahel mõned korrad kalale jõudnud aga kätt polnud valgeks veel saanud. Tegelikult tuleb kahjutundega öelda, et peale lume minekut olen vast 3 korda mere ääres käinud ja 1 korra jõe ääres. Kui lumi veel maas oli siis käisin kah paar korda jõe ääres peale oma viimast sissekannet. Ehk et all 10 korra kindlasti. Kalaga on lood kehvasti olnud.
Esmaspäevaõhtune lugu on järgmine. Rene helistas päeval ja rääkis, et viimasel ajal on merikas aktiivsemaks muutunud ja et Suurupist olla mõnned päris pirakad välja tõmmatud. See ajas vere keema ning otsustasin peale tööd kalale minna. Abikaasa oli kah ilusast ilmast innustatud ja otsustas mere äärde jalutama tulla. Kimasime siis Suurupisse ja ma suundusin kohe oma lemmik kivi otsa. Nimetan seda "oma kiviks". See on see sama veealune kivi, mida kaldalt ei näe ja mille aasta tagasi kogemata avastasin. Vett on seal kohas munadeni. Selle sama kivi pealt loopides on toimunud ka enamus minu varasematest võttudest. Ühe kindla trajektooriga loopides ning lanti ühe veest väljaulatuva kivi kõrvalt tõmmates on mul paar korralikku äraminekut olnud ja ka ainuke otsajäämine on sealt olnud. Seega on mul kombeks enda ümbrus viisakalt ringiratast läbi loopida ja alati paar viset rohkem selle magusa koha peale teha. Kohe selline ärev tunne tuleb sisse kui ma loopimisega "sellele õigele kohale" lähenen. Kui vesi sügisel ülimalt madal oli siis pääsesin selle magusa võtukoha juurde jalutama. Seal on üks kõrgem kivi mis iga ilmaga välja ulatub ning selle taga mere pool veel terve kobar kive. Miskipärast meeldib kaladel seal kuskil redutada.
Ilm oli ilus. Merel oli selline vana laine, mis ei ole enam eriti terav ning tuult oli vähevõitu. Vesi oli võrdlemisi selge kuigi olen seal ka selgemat vett näinud. Üsna hea oli lanti juba kaugelt jälgima hakata. Peale 30min loopimist olin juba kergelt pettunud, et jälle võtuajale peale pole sattunud. Ühtegi rabamist ega järeleujumist ma ei täheldanud.
Kadri jalutas mööda randa minu kaameraga ja pildistas loodust. Selle sama kaameraga, mille ma kalalkäimiseks ostsin ja mida ma olen kaasas tassinud nagu kassipoega, et esimest korda mõni trofee kvaliteetselt pildile saada. Kadri sattus minu juurest mööda jalutama ning hüüdis, et kaamera sai tühjaks. Võib arvata mis mõtted mul peast läbi käisid. Sai see kuradi fotokas ostetud ja kaasas tassitud ja nüüd kui peaks tõesti juhtuma, et midagi kätte saan, siis pean ikka telefoniga pildistama. Jõudsin seda mõtet mõne minut mõelda ja jõudsin viskeringiga taas "kivi" kõrvale. Oodatud kohas täpselt kivi kõrval oligi võtt. Kala jäi kohe ilusti otsa ja ma hakkasin teda enda poole väsitama. Oli tunda, et kala on päris raske ning ilmselt mõõdus aga ühtegi suuremat jõulist sööstu ta ei teinud. Ilmselt veel pulmatantsust natuke väsinud. Liikusin kala väsitades madalamasse vette ning haarasin ta sobival hetkel kinni (endiselt kahva ei kasuta). Kiire võrdlus ridvaga kinnitas kala legaalsust. Edasi tuli see koht, et ma läksin kaldale ise pöialt hoides, et kaamera ikka paar klõpsu suudab teha. Suutis tegelt päris palju klõpse teha.
Meriforelli pikkus 64cm, kaal 1,92kg (kuigi ma oma päevinäinud kaalu ei usalda). Püütud Solvkrokeni Seatrout landiga. Tooniks must ja läikiv hõbe.
Hetkel podiseb potis minu esimene kalasupp aga sellest juba järgmises sissekandes.
