On juhtunud nii, et töö ja muud sügisesed toimetused pole võimaldanud mul veel siiani mere äärde minna. See tähendab, et sügisene meriforelli hooaeg ei olnud minu jaoks veel alanud. Eile sai siis lõpuks hooaja avalöök tehtud. Minu merika jahi kogemus piirdub eelmisest aastast mõne käiguga ja sellest kevadest toredate elamustega. Nende elamuste kohta on ka siin blogis ülevaade kuskil taga pool. Igal juhul sain lõpuks mere äärde ja sain ka esmakordselt käe valgeks.
Täpsem info siis järgmine:
Kala mõõtmed:56cm 1,6kg
Püügi aeg: 23.10.2009 16:00
Koht: Suurupi ("oma kivi" pealt)
Ritv: Schimano ForceMarster 2,7 testiga 20-50g
Rull: Schimano Catana 2500RA
Tamiil: Salmo 0,28 (pole täitsa kindel kuna see on juba liiga kaua peal olnud)
Lant: Solvkroken Jensen Sea Trout 22g - hõbe+must(läikiv)
Ilm: vaikne idatuul, nõrk lainetus(vees seismist eriti ei seganud), pilvine, vahelduv kerge uduvihm, temp 7C, vesi oli selge
Lugu ise:
Eelmisel õhtul läks kõvaks võtmiseks ja laupäeva osas oli valida kahe plaani vahel. Plaan üks oli minna Paunküla veehoidla koristustalgudele ja plaan kaks oli minna mere äärde. Arvestades asjaolu, et ma polnud vahepeal üle kuu aja kalale saanud siis loomulikult eelistasin teist plaani. Otsus pidi sündima hommikul kui ma aknast välja vaatan. Kuna õhtu oli olnud raske siis hommik venis pikale ja peale ärkamist oli selge, et puhastustalgule ei jõuagi. Mere äärde jõudsin umbes kolme paiku. Alguses ronisin kohe Rene kivi otsa ja toksisin seal tükk aega. Kaladest polnud märkigi. Siis võtsin kätte ja jalutasin oma lemmik kohta.
Kuna ma polnud väga kaua mere ääres käinud siis ma kohe oma kivi üles ei läidnudki. Ronisin seal kõrval ühe teise kivi otsa ja hakkasin loopima. Kompasin merd ringiratast. Ma arvan, et aega läks kuskil 15min kui toimus võtt oodatud kohast. Nimelt ühe veest välja ulatuva kivi kõrvalt kust mulle ka kevadel üks kala otsa hakkas. Kerisin kala ligi ja silmaga hinnates selgus, et tegu on kas alamõõdulise või väga täpselt mõõdus kalaga. Sain ta enda juurde ja väsitades jõudsin juba tiiru ümber enda keerata kuid siis pääses vennike järsku minema. Pettumus oli suur aga kuna ta mulle alamõõdulisena tundus siis polnud põhjust meelt heita. Varasem piiratud kogemus oli näidanud, et merika puhul toimub üsna mittu võttu ühest samast kohast, ehk et kalad liiguvad pundis. Seega otsustasin samast kohast proovida paar viset hiljem oligi midagi võtu taolist aga tunne oli nii ebamäärane, et tundus nagu lant oleks korra kivi taga olnud. Kerisin natuke edasi ja alles siis läks tantsuks. Olles kala kivini tõmmanud mõtlesin kohe, et ümber kivi vedamise taktikaga pääseb seegi forell minema. Tegin vist mingi pool tiiru ümber kivi ja siis sumasin vette ning hakkasin kala madalasse juhtima. Hoidsin tamiili pideva pinge all ja olles allapõlve vette jõudnud tegin esimesed katsed teda kinni haarata. Siinkohal meenutan lugejatele et ma kahva põhimõtte pärast ei kasuta. Esimesed haaramiskatsed muidugi luhtusid ja pinge kruvis kõrgemale. Lõpuks oli kala piisavalt väsinud ja sain tal kukla tagant näpud kindlalt lõpuse vahele. Olin kindel, et tegu on mõõdukalaga mida ka kohesed mõõtmised kinnitasin.
Kaalumine ja fotosessioon said toimuma alles hiljem kui Rene kah mere äärde jõudis. Vot selline tore sügispäev siis.
