Valik jõeka püügiks soetatud voblereid

Hakkasin oma landikarpide sisu sorteerima ja avastasin, et olen just forellile mõeldud voblereid ikka korraliku hunniku kokku ostnud. Ega ma kade pole, seega otsustasin valdavast osast lantidest ka pildi teha ja teistega jagada. Vaatasin seda landiarmeed ja tõdesin, et olen ikkagi enamuse lante valinud selle järgi mis minule isiklikult meeldib, mitte niivõrd selle järgi mis forellile võiks meeldida. Eks toonide valikul lähtun ikka tingimustest kah aga kõige olulisem on, et endale ikka meeldiks. Et rohkem selgust saada siis jagasin oma landid 4 rivisse.

Esimene komplekt on hädavajalik ja ilma selleta ma jõe äärde ei lähe. Väga tõenäoliselt ka nendega püük toimub. Kuna tegu on oluliste lantidega siis nende kohta võiks ka mõne kommentaari lisada. 1. Rapala Countdown - sellise landiga püüdsin oma rekordi, 2kg kaalunud jõeka. Kasutan seda praktiliselt iga ilmaga ja igas jões. 2. Eduard Teras Classic - see on mu esimene Edi lant ja tõi esimesel hooajal kõvasti kala. Seda julgen samuti igas tingimuses otsa siduda kuid viimasel ajal olen hakanud valdavalt väiksemaid lante kasutama. Selle landiga on seotud ka üks tore seiklus: esimene lugu ja järg. 3. Eduard Teras Classic - lillaka varjundiga lant mida kasutan jahedamas vees. 4. Alex Ritmo - pruunikas toon. Kasutan igas tingimuses. 5. Alex Ritmo - oliivikarva toon. Kasutan soojema veega ja on toonud mulle ainukese vikerforelli. 6. Eduard Teras Classic - must toon mida kasutan eranditult ööpüügis ja hämaras. 7. Eduard Teras Põmmpea - seda kasutan külma tooni tõttu talvepüügis. See lant tõi ka minu ilusa 2011 hooaja avangu - 55cm jõeforelli. 8. Are Kornevi lant - klassikalise kerega ja ideaalse värviga forellikas. Värvide osas on tegu minu täieliku lemmikuga. Hetkel vajab see lant natuke remonti aga läheb kindlasti see hooaeg käiku. Kasutan hea meelega igas olukorras.Võib tekkida küsimus, et kuidas ma siis lanti valin kui ma kõigi taha kirjutan et "igas olukorras". Landi valin vastavalt tujule :). Ainukesed tingimused kus landivalik sõltub püügioludest on talv ja öö. Siis on valikus vastavalt külm toon või must toon. Üks oluline tingimus on siiski veel mu landivalikus. Kuna jõeforell on oma ojades/jõgedes valdavalt üsna ainuke elanik, siis ma püüan ka landivärvid selliselt valida, et ta kuidagi moodi väikest forelli meenutaks. Ja kuna teadupärast jõekas on erinevates jõgedes väga erineva tooniga siis ongi erinevaid toone vaja.

Teine ports lante on varumeeste pingil. Osad nendest on otsesed asenduslandid ja osad on sellised mille vahel hakkan valima kui esimesest portsus midagi ei tööta. Üldiselt on samuti tegu lantidega mis mulle väga meeldivad.

Kolmas tulp on lantidega mis saavad vähem kasutust. Need saab pakkida seljakotti ja nendele ei pea väga kiiresti ligi pääsema. Siiski on kõik toredad landid ja kunagi ei tea millal nad käiku võivad minna.

Neljandas tulbas on landid mis mulle eriti hinge pole läinud ja väga tõenäoliselt nad lähiajal lahinguväljale ei pääse. Las nad siiski ootavad oma aega. Kunagi ei tea mis asjaoludel mõni vett näeb.

Üldiselt olen ma endiselt veendunud, et landi värvist ja tüübist sõltub kalapüügil kõige vähem. Seda arvamust jagan üsna julgelt. Kõige tähtsam on siiski see millal ja kus sa kala püüad. Kõigest kõge olulisem on aga see, kuhu sa oma toreda landi visata suudad ja kui veenvalt sa seda mängitad. Selge on see, et kala meie jõgedes jagub .. ole ainult mees ja püüa kinni.

Kesk-Eesti forellijõed

Kuna otsus sai tehtud, et see aasta võtane ette ka need erilubadega jõed, millest kõik räägivad, siis tegin selle loa endale ära. Esimene jõekülastus oli toreda juhuse kokkulangemine. Jooksin kogemata kokku Toniga (tema oli ka minu 2kg jõeka tunnistaja) kes ütles, et plaanib vabariigi aastapäeval Oostriku peale minna. Ma küll ise polnud plaaninud sellise külmaga metsa minna ga otsustasin siiski liituda. Oluline tegur oli asjaolu, et ennustus lubas täielikku tuulevaikust. Teadupärast tuulevaikuses külm nii jubedalt ei näpista ja rasked tingimused on paremini talutavad. Teine mure oli jõe seisukord. Öösiti on keskeestis pidevalt -30 olnud ja se ei olnud just julgustav.

Jõe äärde jõudes oligi esimeseks ehmatuseks asjaolu, et jõgi on jääs. Võtsime õnged ja mõtlesime, et jalutame natuke mööda jõge üles ja vaatame mis toimub. Selgus, et umbes 500m purskavast allikast ülesvoolu oligi jõgi lahti. Jõgi oli päris huvitav ja kala liikus palju. Pisikesed alamõõdulised siblisid karjas ringi. Sügavamates kohtades nägin ka paari suuremat. Kahjuks suurim kes kaldal käis oli kõigest 33cm.

Püügist veel nii palju, et päris pikalt pidin landikarbis sobrama ennem kui kala võtma sain. Tavaliselt saab kala võtma juba esimese paari landiga aga seekord proovisin julgelt 10 lanti läbi ennem kui võtt tuli. Töötavaks landiks osutus nr. 2 must pöörlev, punaste täppidega. Ega kaladest pikalt polegi rääkida. Hoopis põnevamaks kujunes -20 kraadises külmas liikumine ja püüdmine.

Räätsasid me ei kasutanud kuna lumel oli koorik peal ning kandis hästi. Ilmselt mõjus tuulevaikne ilm aga kehal ja kätel absoluutselt külm ei hakanud. Püüdsin paljaste sõrmedega ja väga mugav oli. Natuke jahedam oli sõrmedel siis kui käed märjaks said aga see läks kiiresti üle. Hoopis hullem lugu oli jalgadega. Ma ei saa oma kahlamissaapaid ilma märjaks tegemata jalga ja seetõttu algas päev kohe märja saapaga. Iseenesest ei ole see probleem kuna jalas on ju neopreensokk aga eks ta natuke mõjutab ikka. Varbad hakkasid juba üsna alguses külmetama aga see ei seganud eriti. Talvel on ikka ju varvastel jahe. Varsti juhtus selline asi, et vajusin läbi jää ja saapad said veel märjemaks. tund aega hiljem hakkas külm juba tõeliselt liiga tegema. Kannatasin üsna pikalt aga siis hakkasin kartma, et pean suvel ilma varvasteta kalal käima ja otsutasin midagi ette võtta. Tegin peatuse ning tahtsin saapad jalast ära võtta, et kätega jalgu soojendada. See kujunes keeruliseks ettevõtmiseks kuna saapad olid jalga jäätunud ja ei tahtnud ära tulla. Jõudu rakendades sain siiski saapad kätte ja 10min soojendusega sain uuesti vere liikuma. See oli hea otsus, kuna peale seda enam jalgadel külm ei hakanudki. Ilmselt harjusin külmaga ära ning organism hakkas koralikult tööle.
Tunni jagu hiljem suutsin oma landi lootusetult vastaskaldale kinni visata. Polnud mingit veenvat põhjust oma lanti sinna jätta ning ronisin aga vette. See oli päris tore, kuna vesi oli ju 4-5 plusskraadi.
Uus jõgi oli nii põnev, et ei saanud arugi kuidas aeg lendab. Varsti otsustasime tagasi pöörata ja Toni pani ees minema. Järgnesin umbes 15 min hiljem ja siis alles kannatused algasid. Esiteks hakkas päike loojuma ja ilm ilmselt külmenes. Mitte et külm oleks hakanuda aga lihtsalt püksid ja saapad jäätusid ära. Mõne aja pärast oli olukord selline, et jalas on kõvad püksid ning mäesuusa saapad. No tõesti olid saapad nagu puupakud. Teekond tagasi oli kah kuidagi jube pikk. Usun, et tagasitee kestis 30 - 45min.
Kokku sai metsas oldud 5,5 tundi. Päeval oli temperatuur umbes -15C ja õhtuks -20C. Ise siiski usun, et tänu soojale jõele ning tuulevaikusele oli jõe ääres heal juhul -10C. Kalu käis kaldal 3 tükki. Kõik olid alamõõdulised ja läksid tagasi ujuma.

Proovime natuke külmema ilmaga kah!

Neljapäeval olin tööl ja tudsin, et närv ei pea. Tuleb kalale minna. Täiesti juhuslikult juhtus, et ka Rene oli kodus "haige" ja sai sai kalale tulla :). Mõeldud tehtud. Käisin tõin räätsad ära ja panime peale lõunat jõe poole jugama. Ilm oli külmem kui 1 Veebruaril. Täpsemalt näitas auto termomeeter -5...-4 külmakraadi. Jõudsime jõe äärde umbes 15:30. Paar tundi jäi pimedani aega, seega kiirustasime riietumisega ja asusume teele. Oh seda üllatus kui nägime, et jõe pind oli paari millimeetrise jääkihi all. Tuleb tunnistada, et ma pole seda jõge jäätununa näinudki. Esialgu oli pettumus suur aga mida rohkem me ülesvoolu kõndisime, seda rohkem hakkas lahtiseid auke tekkima.

Kalad erilist aktiivsust üles ei näidanud. Jalutasime jälle sõbraliku süsteemiga, et kord üks ees ja siis jälle teine. Jõudsime punkti, mis on alati tulemuslik olnud, Rene oli minust ees. Läksin talle järgi ning jäin tema viskeid jälgima. Siis märkasin, et päris mugav on paar heidet allavoolu teha ning ühe kuusejuure servast lant läbi lohistada. Tegingi seda, mängitades lanti väga aeglaselt kuni see jõudis jalge ette. Sellel momendil loivas ilus kala juure varjust välja. Järgmisel hetkel jõudis lant õhukese jää piirile ning jäi keelega jää serva taha kinni. Forell ujus ümber landi ühele ning teisele küljele ning siis otsustas, et tal on ikka vaja seda imelikku asja maitsta. Mis ta ikka tühja tähja varjendist välja tuli, kui sööta ei meki. Täitsa vägev vaatepilt oli kuidas kala jää küljes kinni olevat lanti rabas. Õnneks jäi ta ilusti otsa ja pele kerget väsitamist sai ta välja tõstetud.

Püügi andmed:

Lant: EDI põmmpea (pealt hõbehall ja alt oranz)

Tamiil: äsja peale keritud 0.22 Salmo Extra Strong

Ilmaolud: võrdlemisi tuuletu, -6C (ilm oli külmenenud), kergelt sombune

Aeg: 10.02.2011 kell 16:40

Mõõt: L=43cm (väga kõhna)

Mis siin ikka rohkem kommenteerida. Meel on alati hea kui üle 40cm kala otsas on.

Ka see kala läks ilusti tagasi ujuma ja rasva koguma. Kui kalad natuke kosuvad siis millalgi võtan ühe koju kah ning teen äkiseks.

2011 Forellihooaja avalöök!

Traditsioonide kohaselt oli plaan ka sellel aastal 1 Veebruaril kohe jõe äärde minna, et hooaeg avatuks kuulutada. Plaan oli minna samasse kohta kus eelmisel aastal alustatud sai. Kuna eelmise aasta mälestused kogu projekti raskusest olid veel üsna valusad, siis sellel aastal sai hoolega kogu reis läbi mõeldud. Esiteks jälgisin ilmaolusid, et näha mis on temperatuur, kui kõva on tuul ja mis on tuule suund. Hea on ju teada kus kohas üle lagendiku tuul puhub ja mis kohti vältima peaks. Eelmisel aastal oli käre külm ja tuisk pidi pikali puhuma. Lisaks oli sügav lumi mis esimese 20 meetriga täitsa läbi võttis.

See aasta ilmaga vedas. Temperatuur oli +1C ja tuul oli mõõdukas (enamus püügikohtades oli tuuletu). Kõige valusam õppetund eelmisest aastast oli lumes sumpamine. Juba eelmisel aastal võtsin plaani räätsade ostmise aga kalli hinna tõttu jäi see investeering ära. Õnneks avastas Rene, et kuskil laenutatakse 6€ eest räätsasid. Mõeldud tehtud, see aasta avasime hooaja laenatud räätsadega.

Peab tunistama, et räätsade laenutus oli suurim ja parim edasiminek kogu talvepüügi kontseptsioonis. Lumi oli veel paksem kui eelmisel aastal aga kõndimine oli nii lihtne, et sumpasime läbi pikema maa kui kunagi üldse suvel käia viitsin. Käimine oli nii kerge, et isegi higiseks ei ajanud.

Alustasime püüki sellisest kohast kus ma suvel enam kala ei püüagi, kuna seal on rohkem väikeste kalade piirkond. Sellegi poolest kõndisime mööda jõe serva edasi ja tegime ilusamates kohtades kontrollpüüke. Üsna pea tuli mul esimene võtt ja 36cm jõekas oli otsas. Kiire mõõtmise järel läks see poiss ilusti tagasi ujuma. Eelmise hooaja algul sain kah sarnase kala oma esimeseks saagiks.

Püüdsime Andoga kahekesi ja ei läinud eri suundades vaid liikusime kõrvuti. Peale minu saaki astus Ando esimesena edasi. Umbes 10min hiljem oli Andol kala taga. Kuna Andol pole varem õnnestunud mõõdukala saada siis adrenaliin tulvas ilmselt tohutu hooga pähe ja läks rahmimiseks. Sain juba eemalt aru, et kala on suur ning minimaalselt kilone. Oma sügavas rumaluses pidin ma muidugi vajalikuks seda kõike Andoga jagada. Asi mida ma ei mõistnud oli see, et vähese kogemusega forellikütil tekitab see veel suurema adrenaliini tulva ja ratsionaalne käitumine muutub raskeks. Olen seal olnud ja tean mis tunne on. Tekib kramplik hasart hirmsa kiirusega kala sisse kerida ja kohe kaldale tõsta, omamata igasugust kontrolli tema liikumistrajektoori suhtes. Taibates, et olen oma mölaga olukorra pingelisemaks ajanud, hakkasin hoopis juhendama, et ando kerimise lõpetaks ja kalal väsida laseks. Juba oli kala mingi roika taga ja ma kartsin, et nüüd läheb koos landiga. Õnneks pääses tamiil roika küljest lahti ja kala oli taas vabas vees. Siis jäi ka Ando rahulikumaks ning ma ronisin vette, et täpik välja tõsta (endiselt ma ei oma kahva). Tulemus oli suurepärane, nagu siit pildidlt näha.

Ando rekordjõeka andmed:

Pikkus L=56cm

Kaal 1,36kg

Lant Rapala X-RAP 6cm (vikerforelli värvides)

Püügi aeg 01.02.2011 kell 16:20

Ilm: pilvine ning hall

Nagu arvata võib, siis järgnes sellele saavutusele pikk fotosessioon. Omast kogemusest tean, et kõige suurem saak kalapüügist on hea foto koos trofeega. Kuna meil oli selline haruldane võimalus, et üks mees sai poseerida ja teine pildistada siis võtsime sellest maksimumi.

Kui selle tegevusega maha saime sis liikusime edasi. Nüüd läksin ees mina. See on väga tore kui sõber saab ilusa kala aga samas lisab see endale veel pinget. Tahaks ju kaa. Kerge närvilisuse tulemusena suutsin lähimate minutite jooksul tamiili sassi ajada ja mitu lanti läbi häda ära vahetada. Üsna pea saavutasin taas sisemise tasakaalu ja sain keskendunult edasi püüda. Üsna pea jõudsime ühe kurvini, kus on tihi hea võtt olnud (tavaliselt väikesed kalad). Ando juba ütles eemalt, et võta nüüd sealt kala välja. Veel 10 meetrit edasi ja minu päeva haripunkt saigi alguse.

Kerisin väga rahuliku tempoga, tehes tavapäraseid pause. Ühe pausi ajal nägin, kuidas kalda alt sööstis ilus kala välja ja haaras landi suhu. Huvitav oi see, et ta haaras sööda ja jäi seisma (nagu haug). Möödus sekund ja alles siis taipasin haakida. Täitsa huvitav ning esmakordne sedalaadi seisak. Tavaliselt haarab forell sööta selliselt, et haagib juba ise ennast ära. Edasi läks tavaliselt. Nägin, et tegu on jälle üle kilo kalaga ja hakkasin teda rahulikult väsitama. Lasin tal rahus sipelda ja söösta. Hoolimata kevadisest nõrkusest suudab sellist mõõtu kala täitsa toredat sõitu teha.

Kallas oli järsk ja ma mõtlesin hetke, et kuidas ma talle üldse vastu lähen. Lõpuks siiski libistasin ennast lumevallilt alla ja tõstsin kala välja. Taas kord suurepärane saavutus! Minu rõõmu peegeldavad järgnevad pildid :)

Andmed:

Pikkus L=55cm

Kaal - ei kaalunud

Lant: Eduard Terase 7cm ujuv lant (see õige nimetus ei meenu)

Püügiaeg: 01.02.2011 kell 17:00

Õnn oli suur ja tunne ütlemata hea. Seda korda oli sisetunne selline, et ma lasen selle ilusa kala tagasi vabadusse. Põhjuseid oli mitmeid ja ei hakka kõiki kirjeldama aga tunne ütles, et see naaseb vabadusse. Raske on seda tunnet kirjeldada aga mida rohkem ma looduses käin ja kala püüan, seda raskemaks muutub nende tapmine. Ma pikemalt oma mõttemaailma ei laskuks - igal juhul sai see iludus ühe musi ja läks tagasi ujuma.

Vabastamise video leiab siit: http://www.youtube.com/watch?v=I7EigIkKYWk Kahjuks polnud kaameral kõik video seaded paigas ja pilt on fookuse ning värvidega probleeme. Lisaks veel oli kõrge kallas ja Ando ei saanud päris serva peale filmima tulla. Sellegi poolest on tore, et asi linti sai.

See tunne, et ma sellise kala vabastasin on kirjeldamatu. See on lihtsalt nii hea!!! Ühtlasi sai püstitatud isiklik rekord: Suurim vabastatud Jõeforell! Head esimest Veebruari!

Kuna päeva plaan oli teha ka ööpüüki siis jätkasime püügiga. Pimedas püüdsime vist umbes 2 tundi aga täiesti tulemusteta. Suvel tundub ööpüük ainuke tulemuslik püügivorm olevat aga võta näpust, talvel täielik null. Lõpuks istusime hange maha ning nautisime öises ilus oma sooja teed ja võileibu.

Iga kord ma õpin midagi looduses. Selle korra õppetund: lumisel talvel omavad lihtsad räätsad strateegiliselt suurt tähtsust.

Varsti siis jälle ... stay tuned!