Suvi on olnud pöörane ja kalalkäike on olnud oluliselt vähem kui eelmisel aastal. Mõne lausega võib kirjutamata jäänud sissekeanded kokku võtta selliselt: mõned forellijahid (oma oja peal, ja valgejõel), ahvena ja haugi jaht Liivi jõel ning hiljem ka Paunküla veehoidlal. Forellid on kõik olnud alamõõdulised. Koju olen toonud vist ühe haugi ja terve hunniku ahvenaid. Ahven võtab praegu hästi. Sissekandeid päevikusse pole viitsinud teha kuna midagi märkimisväärset pole olnud. Nüüd aga tänase loo juurde.Kuna tulemas on kaks nädalat muude hobide seltsis siis otsustasin teha viimase katse üht kena forelli saada. Läksin oma tuttavasse kanti, tuttavate kraavide peale. Täpsemalt ühe uue kraavi peale mille olin äsja avastanud. Eelmisel korral olin näinud paari ilusat kala. Kahtlus oli juba hinges, et selles jões võib kohata vikerforelli kuna kaardi pealt nägin eemal suuremat loiku mis tundus kasvandusena. Lisaks veel fakt, et need kalad mida nägin olid päris kogukad.
Eile jõudsin ülal mainiutd kohta kell 21:00. Päike oli vastikult madalal ja minu vari oli pikalt üle jõe. Korraks olin päris närvis, et nii ei saa ju midagi püüda. Õnneks läks päike üsna ruttu kuskile peitu ja jõgi oli valmis püügiks. Mingeid ilmselgeid märke aktiivsest toitumisest ma ei näinud. Eemal märkasin vaid ühte sulpsu. Liikusin vaikselt edasi ja jõudsin peagi väga ilus varjendi juurde millele oli lausa peale kirjutatud "kalakoht". Teise viskega oligi oodatud kohast kõva haaramine. Haakisin kõvasti ja kala jäi külge. (Eelmisel korral oli kaks võttu ja kala ei jäänud külge). Ka nüüd oli kala väga ettevaatlikult võtnud ja lant oli kinni vaid ühe konksuga suu nurgast. Peale esimesi raputusi sain aru, et tegu on korraliku kalaga. Väikestel kaladel on kombeks hästi tihedalt raputada ja palju veest välja karata. Elu on näidanud, et suured kalad teevad natuke tihedamad tugevad jõnksud ning siis sööstavad. Peale jõnksutamist tegigi kala mõned tugevad sööstud ja siis oli juba minu jalge ees. Umbes 5 meetri kaugusel ujus korra ka minu poole ja ma juba kartsin, et on otsast läinud.
Kui esimest korda kala korralikult nägin, sain kohe aru, et tegu on vikerforelliga. Sain ka aru, et tegu on suure kalaga (seda ütleb ka loogika kuna kasvandustes väga pisikesi kalu ei ole). Hakkasin kala lähemale tõmbama, et näpud lõpuste taha saaks aga iga kord kui ma juba haaramas olin, hakkas tema rabelema. Mul oli kala vist umbes 4-5 korda praktiliselt käes aga napilt ennem kindlat haaret rabeles minema. Üks hetk olid juba näpud kindlalt lõpuste taga ning hakkasin välja tõstma ja ikka ta sai minema. Iga kord pabistasin, et nüüd on minek ...
Varsti sain siiski kala kaldale ja oh seda rõõmu. Kiire kaalumine näitas 2,26kg. Minu esimene vikerforell ja ühtlasi siiani raskeim kala oli tabatud.
Ilma olud: kerge tuul, päikeseloojang, umbes 27C, selge ilm. Landiks seda korda pisike Alex Ritmo (väike keel ja pruunikad toonid). Sama lant ahvena värvides on super lant Paunkülast ahvenate jahtimiseks.
Tundub, et toimib ka forellidega ja seda on ta nüüd kaks korda ka tõestanud.
Numbrid: Püügi aeg 21:20. Pikkus 58cm, kaal 2,26kg.
