"Kevad on ilus aeg" ütles Rein Truumets ühes oma artiklis

Tuleb temaga nõustuda. Kell on alles 15:30 aga päev on juba väga ilus olnud. Tänane esialgne plaan oli minna mere äärde aga plaanid muutusid ja kell 10:00 olin hoopis jõe ääres. Seekord oli ka kadri täitnud oma lubaduse ja minuga kaasa tulnud. Mõtlesin, et ehk saab talle mõnda kala näidata kuna seal kandis näeb kala praktiliselt alati. Võtta nad ei pruugi aga inimesi märgates põgenemas näeb neid küll.

Jalutasime siis pikki ojaäärt ja ma hakkasin tasapisi loogilisemate kohtade juures proovima. Tublid pool tundi ronisime mööda võsa ja ma kompasin vett aga kaladest polnud märkigi. Tundus, et loodus on veel liiga lage ja ei kaldal ega vees pole ühtegi sobilikku kohta varjumiseks. Kuna seles ojas on vesi ülimalt selge siis näeb kogu põhja täiesti selgelt ja üsna kindlalt näeb kala mind ennem kui mina teda. Kadril sai üks hetk kõrini ja ta ütles, et läheb auto juurde kuduma. Hetk peale seda kui ta lahkus nägin esimest kala. Paistis selline tubli üle 30cm kala ja ta jäi veel minu nina alla vaikselt passima. Hüüdsin kadri aga ta enam ei kuulnud. Kala tegi kah üsna kiirelt vehkat tundmata mingit huvi minu landi vastu. Jalutasin edasi ja üsna pea oli esimene kala otsas. Mängis täitsa toredasti ja ma olin üsna kindel et tegu on mõõdukalaga. Kui olin ta kaldale tõstnud siis veendusin, et mõõdus oli ta vaid nibin nabin. Ehk miski 5mm üle :).

Kuna pole juba tükk aega ühtegi kala koju viinud siis võtsin ta kaasa. Jalutasin edasi teadmisega, et magusamad püügikohad on alles ees.

Varsti silmasin ühte poolkõva kohta, milles ma väga kindel ei olnud aga tegin siiski proovi. Tegu oli sirge lõiguga kus minust umbes 15-20m kaugusel oli ühes kohas 4-5 puud risti üle oja. Teadsin, et seal all kindlasti ennast keegi peidab aga viskekoht polnud soodne. Nimelt oleks hea visata sellisest varjekohast ülesvoolu lant risti eest läbi. Kuna aga vesi on väga selge, siis paneks kalad kohe minema kui ma prooviks sellest paigast mööda hiilida. Kasutasin taktikat mida ma ka varem kasutanud olen ja hakkasin ülesvoolu loopima täpselt varjekoha taha. Ehk et kaladele selja taha. Elu on näidanud, et peale paari sulpsakat tulevad forellid allavoolu vaatama mis toimub ja võivad lanti haarata. Umbes teisel viskel nägin, et üks kalapaar ujus landile järele. Mõlemad olid silma järgi jälle mõõdus. Nüüd hakka seiklus mida ma varem näinud pole ja mis kummutab mitmed mu uskumused.

Järgmise viskega tulid jälle mõlemad kõrvuti järgi ja üks haaras lanti. Pihta hakkas tubli möll ja kala tegi mitu pisemat küünalt. Hämmastav oli see, et teine kala ei kihutanud selle siplemise peale hirmunult minema vaid ujus möllava kala kõrval ja uudistas mis toimub. Üsna pea konksu otsas olnud isend minema. mõtlesin, et see on nüüd šokis ja ilmselt kaob silmapiirilt. Paari viske pärast tulid jälle mõlemad kalad samast kohast mu landile järgi. Jälle toimus võtt ja hakkas möll. Pakkusin, et nüüd on tegu teise kalaga kuna sama kala ilmselt on haiget saanud ja enam ei taha. Kordus sama nali. Üks siples ja teine ujus kõrval. Jälle pääses kala minema. Mõtlesin, et no nüüd nad küll enam võtta ei tohiks. Olles samas näinud just uskumatut etteastet otsustasin edasi proovida. Varsti vastupidiselt minu arvamusele tulid nad jälle kahekesi landile järele ja üks haaras. Väsitasin kala üsna pikalt, et välja tõstmine oleks valutum ja üsna pea oli kala kaldal. Pikkuseks seekord 38cm. Kuna kõik minu tõekspidamised olid juba kummutatud otstasin sama puu kõrvale edasi loopida. Algul polnud kalast märkigi aga peale umbes viiendat viset sööstis ta ikkag välja ja võttis. Ka seekord jäin mina peale. Silma järgi paistis, et on isegi suurem kui teised seni saadud kalad. Mäng oli samuti jõulisem. oli juba täitsa jalgade juures kui võttis kätte ja kimas siduri kärisedes vastu voolu jälle 5 meetrit eemale. Nii mitu korda. Muide mõlema kala väsitamise viimased etapid võtsin ka videolindile. Tõstsin kala kaldale ja mõõtmine näitas, et tegu on 42cm pikkuse tumeda isendiga. Fantastiliselt ilus kala ja ühtlasi minu senine rekord. Kõikide täna saadud kalade täpsed parameetrid on paremal ekraani servas. Vägev seiklus ja uskumatu uus fakt minu teadmistes: ühe kalaga võitlemine ja välja tõstmine ei kõiguta kuidagi teisi lähedal olevaid kalasid kui sa ainult ise suudad võrdlemisi rahulik püsida.

Edasi minnes oli ainult üks võtt veel ja siis oli vaikus. Kalu nägin ma loomulikult palju aga huvi minu landi vastu ei tuntud. Üks huvitav olukord oli veel natuke hiljem kui ma hiilisin kaldale ja nägin, et minu jalge ees oli kuskil 10 kalane forelliparv. Pooled olid julgelt üle 30cm ja paistsid mõõdus olevat ning teine pool seltskonnast olid pisemad. Täitsa uskumatu. Ma ei teadnud kuidas käituda kuna iga pisemagi liigutuse peale kimas kamp meetri jagu siia ja sinna. Kui lant vette maandus siis nad pigem kimasid laiali kui tundsid huvi. küll nad kimasid kaldajärsaku alla ja tulid jälle välja ja üks aktiivsem tegelane kimas veel tükk aega mu kõrval ringi. Samas olid nad ikka vist piisavalt häiritud juba et lanti nad ei võtnud. Lõpetasin päeva üsna varakult kuna kogu nauding oli juba mitmekordselt käes.

Nii mõnegi jaoks on huvitav teada, mida kalad on söönud, et ise landi valikul targem olla. Siit siis info mis ma kalade kõhust leidsin. 36cm kala oli emane ja tema kõht oli pungil täis krevette ning mingeid veidraid vastseid millele ma nime ei oska anda. 38cm isend oli taas emane ja kõht oli tühi, vaid paar puruvana. 42cm suur tume isend oli isane ning hämmastavalt oli ta kõhus 12cm pikkune konn. Mitte mingi pisike konnapoeg vaid ikka korralik konn. Prae kõrvale oli ta veel napsanud ka mõned puruvanad ja krevetid. Ühtlasi sai tuvastatud, et need teised kaks kala kes koos ujusid ja koos mu kotti läksid olid paar. Ei tea kas see oli juhus või forellidel mingi paari moodi asi tekibki. Peab raamatst lugema.

Ahjaa, viimased faktid. Töötas jälle minu vana hea 6cm Rapala Countdown jõeforelli värvides lant. Panin selle otsa peale seda kui olin katsetanud Edi voblerit ja kolme ise värvitud pöörlevat. Ilm oli täiesti selge ja päikeseline. Sooja umbes 19-20C. Lagedamate kohtade peal oli tuuline. Õhurõhk on päeva jooksul üsna stabiilne püsinud, vaid väga kergelt langenud.

Pühade nädalavahe

Käisin mere ääres kokku kolmel päeval. Esimesed kaks olid tõsisemad piitsutamised ja pühapäeval käisin lihtsalt korraks Paldiski poolsaart avastamas. Midagi imelist ma sealt ei leidnud. Need kohad kus käisin olid üsna liivased ja laine oli kõik sogaseks peksnud.

Reede oli hea päev. Algatuseks läksin samasse kohta mis nädal tagasi oli väga edukaks osutunud. Sama kivi otsast ei tulnud seekord mitte üks tonks. Otsustasin liikuda umbes 10-20m kaugusele teise kivi otsa kust sai visata piki järjest asetsevate suurte kivide serva. Esialgu kohe kõige magusamasse kohta ei visanud vaid tegin paar viset rohkem avamere poole. Siis heitsin plaanitud kohta ja kohe toimus löök millele järgnes ka edukas haaramine. Kala möllas mis hirmus ja kargas paar korda veest välja. Kahjuks seekord jäi jällegi kala peale ja mina kaotajaks. Kohe paar viset hiljem haaras samast kohast järgmine. Möll oli lühem ja jälle sai minema. Ilmselt oli seal mingi pisike parv sest mõned visked hiljem järgnes üks suuremat sorti isend mu landile päris jalgade ette. Kolm oli kohtu seadus ja selles kohas ma rohkem kala ei näinud. Hiljem jalutasime Renega veel uusi kohti avastama ja neljas kontaks toimus kohas kus ma seda ei oodanud. Põhi lihtsalt ei tundunud loogiline aga kuna mu meriforelli püügi kogemus on nii üürike siis mis loogikast ma ikka räägin ... Seekord tuli kala taas landile järele ning hiljem enam näole ei andnud.

Laupäev oli minul täielik null päev. Renel oli üks äraminek aga see oli kahepeale ka kõik. Kusjuures Laupäeval tegime katset jõuda mere äärde natuke varem. Abi polnud sest miskit ...

Jätkame siis merika jahti ja küll ma kunagi midagi kätte ka saan.

Mereääres

Ilm on fantast. Vesi on selge nagu vahemeres. Temp kivi peal 10 kraadi.

Peale selle pildi ja esimese sõnumi saatmist alles läks päev tõeliselt põnevaks.  Sõnumi toksimise ajal hüüdis Rene, et tal oli võtt. Üsna pea oli ka see huviline tal otsas aga kahjuks pääses üsna jalgade juures minema. Kusjuures Rene püüdis just selles kohas kuhu ma plaanisin peale sõnumi kirjutamist kohe ronida.

Minu püük jätkus endiselt tulemusteta ja ma ei olnud ikka veel veendunud merepüügi tulemuslikkuses. See kõik muutus üsna pea. Olles roninud ühe järjekordse kivi otsa, hakkasin tuimalt loopima ja püsisin kannatlikult umbes 10-15min ühes kohas. Kuna vesi oli erakordselt selge, siis hakkasin oma lanti juba päris kaugelt nägema. Ühel tõmbel märkasin oma landi järel umbes poole meetri kaugusel hõbedast helki ja kohe peale seda oli kerge löök. Ei saanud päris kindel olla kas see oli kala või ma lihtsalt lootsin seda. Üsna pea nägin aga kindlalt kala. Ilus suur tumeda selja ja hõbedase küljega kala jälitas suurte kaartega kihutades mu lanti ja pööras ringi alles paari meetri kaugusel  minu jalgadest. Adrenaliin hakkas pumpama kuna see oli minu päris esimene kontakt meriforelliga. Paar viset veel ja siis nägin selgelt kuidas forell jälitas lanti ja haaras. Hämmastav vaatepilt. Kuna võtt toimus umbes 5-6m kaugusel siis ei olnud eriti pikalt ruumi tema väsitamiseks. Kerisin ta lähemale ja otsustasin ümber kivi teda natuke väsitada aga mingil hetkel tegi ta osava nõksu ning pääses minema. Usun, et vähene kogemus on siin põhiline põhjus miks ta minema pääses. Kala oli ilus ja tugev ning mängis vahvalt. Ma tegin üsna kõva häält juba siis kui kala otsa jäi ja veel kõvemat häält kui ta minema pääses. Pole just kõige asjalikum käitumine kalal olles aga adrenaliin oli lihtsalt nii laes.

Olles sisimas veendunud, et peale seda röökimist seal kohas enam püüda pole mõtet jätkasin ikkagi loopimist. Mõned visked hiljem kohe peale viset kui kerima hakkasin tundus lant kinni jäävat. Nimelt on peale heidet ju jõhvi umbes 50-60m väljas ja selle pikkuse venivus on suur. Seega ei saa selliselt kauguselt aru mis tegelt toimub. Igatahes tundus, et lant jäi kinni ja ma tegin paar tugevat ning järsemat tõmmet, et lant kätte saada. Tundus, et natuke andisgi järele ja ma hakkasin kerima. Siis hakkas sidur käriseme ja pinnale teggis suur vahutav laine. Algul kohkusin ja ei saanud aru mis toimub aga üsna kohe oli selge, et otsas on midagi väga suurt. Ennem kui ma arugi sain lõtvus jõhv ja ma hakkasin kiirelt kerima oskamata midagi arvata. Siis taipasin et see elukas võttis landi ja läks. Kõige huvitavam oli see, et peale landi lõtvumist tegi kala veel pinnas paar pööres loopides vahtu igas ilmakaares. Kõik toimus nii kaugel, et kala enda suurust ei näinudki - ainult laineid nägin. Süda peksis ja me Renega lihtsalt vaatasime silmad pärani mõteldes, et mis elukas see küll olla võis.

Igal juhul oli väga kogemuste ja elamuste rohke päev ja ma saabusin koju väga rahulolevana.