Ega esimese tunni ajaga midagi põnevat ei juhtunudki. Kui päike loojus siis alles hakkas elu käima. Avastasin, et nahkhiired on talveunest ärganud. Kihutasid aktiivselt ringi ja takerdusid tamiili. Lisaks olid konnad lagedale põllule roninud ja hüppasid mööda lumelappe. Vahva värk.
Vesi sulises igal pool ja vee tase oli kõrgem kui kunagi varem. Ainus asi, mida polnud oli forell. Ei tea kas kuu seis või mis aga nagu kaevu oleks loopinud. Samas on kogu see varakevad selline olnud, et kala eriti näha ei ole ja need mõned kes võtavad, need jäävad ka otsa.
Ülesvoolu püüdes ei olnud ühtegi kontakti. Kui päike loojus siis pöörasin ringi ja hakkasin allavoolu tulema. Kuna vool oli tugev siis hoidsin lanti kohati lausa paigal ja lasin tal ise mängida. Kerisin väga aeglaselt. Ühe varjendi eest lõpuks võtt toimusgi. Tegin kiire mõõtmise ja vabastasin kala. Kuna väljas oli pime, siis pilt tuli väga kole ja seda ma siia üles ei riputa. Kalal oli pikkust 42cm ja ta oli väga kõhna.
Kuu oli täis ja õues oli valge. Kui koju hakkasin sõitma, siis juhtus midagi sellist, mida küll poleks osanud oodata. Nimelt ühes teekäänus ületasid minu nina all teed kaks pirakat kobrast. Nad olid tõesti suured ja sõna otseses mõttes jalutasid üle tee. Jätsin auto seisma ja jälgisin siis neid tuledevalgel. Teise kopra sain kuidagi uduselt pildile kah. Esimene jõudis juba põõsastesse ronida.
Ja päeva punktiks avastasin , et esimesed konnad on kah juba asfaldile soojenema roninud ja öösel peab ettevaatlikumalt sõitma hakkama.
1 kommentaar:
Väga aeglaselt peabki kerima forellipüügil.
k
Postita kommentaar