Ilus ilm ja ilus kala

Ka pühapäev oli eelmisel nädalal hea päev. Hea selles suhtes, et sai kalale minna ja hea ka selles osas, et sain kala. Päevaplaan oli selline, et hommikul lähen samale jõele kus eelmisel päeval aktiivne tegevus käis ning siis liitub minuga Ando ja läheme uusi jõgesi avastama.

Hommik algas siis sellega, et tegin mõned visked paari heasse kohta kus ma olen ilusaid kalu näinud. See oli vist kolmas või neljas varjend, mille eest läbi vedamisel võtt tuli. Võtt oli kindel ja kala jäi ilusti otsa kah. Tegi kena sõitu ja peagi sain ta kaldasse. Tegu oli umbes sama suure kalaga kui eelmise päeva kotikala. Koht oli selline, kus ma olen palju kordi ilusaid kalu näinud ja paljudel kordadel on ka võttu olnud aga kunagi pole kedagi kätte saanud. See kord õnnestus.

Ilm oli inimese jaoks hea. Päike lõõmas taevas ja kraade võis olla umbes 23-25C. Tuult praktiliselt polnud ja sademetest ei saanud juttugi olla.

Landiks oli jälle see sama Are vobler mis eelmisel päeval kenasti töötas.

Edasi minnes ei olnud enam ühtegi võttu. Kala küll nägin aga landist poldud huvitatud.

Kui Ando kah linnast välja sai, siis suundusime koos Põltsamaa jõge avastama. Loomulikult seda osa, mis Järvamaa piiridest välja jääb. Peale läksime kahest kohast. Esimesse kohta jõudmiseks pidi kõvasti metsas seiklema. Jõgi oli seal kitsas aga ilusti käänuline ja peidukohti täis. Nägin eemalt ainult ühte pisikest forelli landile järgi ujumas ja see oli kõik. Ilmselt ilm oli liiga palav ja eelmine päev oli olnud suurem söögiorgia. Teine kohavalik oli Piibe maantee sillast ülesvoolu. Jällegi ilus jõgi ja kenad kaldaalused aga kalast polnud märkigi. Seal isegi ei näinud kedagi. Jõgi oli ilus ja kalal oli seal palju elupaika, ilmselt oli ilm ning kellaaeg täiesti vale kuna püüdsime ju umbes 12 - 20 paiku.

Seega päeva ainuke reaalne kontakt kalaga oli resultatiivne ning kala oli ilus.

Eldorado

Laupäeval kalal käies oli kaladega nii palju kontakte, et neid kirjeldada ja üles lugeda on pea võimatu. Osad pole meeles ja teiste peale läheks palju kirjaruumi. Olgu öeldud, et kaldal käis 6 mõõdus kala millest üks 1,0kg kala tuli ka koju. Teised olid 36-39 cm ning jäid minu isiklikust alampiirist alla poole.

Ma arvan, et hea võtt oli suuresti kinni halvas ilmas. Vihma kallas üsna tublisti ja kõige parem võtt oli nendel hetkedel kui sadu oli tugev. Siis oli kala ilmselt piisavalt hajevil ja ei näinud mis kaldal toimub ja et keegi seal üldse varitseb. Väikesed kalad olid nii näljased et ründasid pidevalt. Need kes suu rohkem lahti viitsisid teha ja külge ka jäid olid landi endal nii kurku tõmmanud et ma nägin kurja vaeva nende päästmisega. Landivalikust nii palju, et kala võtis seda lanti mille otsa sidusid. Suurt vahet polnud (samas ma mingeid veidraid lante ei proovinud kah, kõik old ikka minu parimate seast).

Suurtematest kaladest nii palju, et võitlesin kokku 5 kalaga kes olid kindlalt üle 1kg. Kahjuks enamustes võitlustes jäi kala peale. Ei teagi mida ma valesti teen, et nad esimese rabelemisega ennast lahti suudavad harutada. Kui esimene rabelemine möödas on ja kala sõitma hakkab siis üldiselt ta enam nii lihtsalt lahti ei saa. Seega pean ma kohe alguses midagi teisiti tegema.

Selle 1kg kalaga, kelle ma lõpuks kaldale sain oli päris vahva seiklus. Nimelt ma olin oma käimisega jõudnud nii kaugele, et oli aega tagasi tulema hakata. Tulin siis vaikselt kaarega jõest eemal ja astusin teatud kohtades jõe äärde, et saaks veel mõned visked teha. Õues hakkas juba ämarduma. Siis see juhtus. Üsna minu lähedal haaras keegi lanti ja ma haakisin. Algas õudne rabelemine ja seejärel kiire sõit. Hakkasin kohe kala juhtima, kuna lähedal oli palju oksi ja risu. Kohati oligi kala mingi oksa taga kinni ja mina olin juba kindel, et nüüd on tal minek. Kogu selle aktiivse tegevuse käigus ei märganud ma kopraauku ja astusin sinna sisse. Seal ma siis olin, rinnuni augus, vett ei näinud ja üks käsi oli ridvaga õhus ning väsitas kala. Päris naljakas võis see kõrvalt tunduda. Igal juhul ronisin välja ja libistasin ennast kaldajärsakust kalale vastu. Kartsin, et all on sügav muda aga õnneks oli kõvem põhi ja ma sügavale ei vajunud. Natuke veel väsitamist ja saingi näpud lõpuste taha. Kaldale tõstes selgus miks sellel kalal nii palju jõudu oli ja kuidas ta nii suurelt ringi sai kimada. Nimelt oli lant kinni kala külje pealt. Ja mitte suu või lõpuse küljes vaid päris keskel. Ilmselt peale esimest haaramist jäi lant suhu ja siis keerutamisega tõmbas ta endale jõhvi ümber ja lant libises kuidagi külje peale. Ei teagi kuidas see juhtus aga otsa ta jäi ja kaldale ma ta tõin.

Ilmaolud: lauspilvisus, 17C, alates teisest päeva poolest pidev vihm vahelduva tugevusega, vähene tuul.

Lant: Palju kala tuli isevärvitud pöörlevaga, veel proovisin paari Edi lanti, lõpuks jäi otsa Are vobler ja see tõi ka kilose kala. Are vobleri toonid olid: kollakas kõht ja hallikas selg. Pikkus u 6cm.

08.07 - kolmapäev

Lõpuks olen karkudest lahti saanud ja võin taas inimese moodi longata. Tööpäev algas sellega, et mul õnnestus Reinu käest tagasi saada oma vana hea lant mis remondis oli ja uut keelt ootas. See on see sama lant mis mul kunagi talvel põhja jäi ja mille ma päev hiljem ära tõin. Pidin taas tõdema et see lant on kuradi ilus.

Tööl läks kauem kui ma arvasin ja kalale sõit venis. Kohale jõudsin ma umbes 19:00 paiku. Jõeks oli siis too sama oja kus mul alles hiljuti üks tõsisem heitlus oli ja kala võitjaks tuli. Lubasin teisele katsele minna ja seda ma ka tegin.

Tihnik oli vahepeal tihedamaks läinud ja rohi oluliselt kõrgemaks kasvanud. Liikumine oli nii raske, et närvid olid üsna varsti läbi. Viske võimalusi oli väga vähe. Samas hea külg oli see, et need vähesed visked olid resultatiivsed. Üsna kohe oli esimene üle 30cm kala otsas. Edasi oli nende väheste visete peale veel mitu kena alamõõdulist.

Olnud tunnikese võsas saginud jõudsin sama koha lähedale kus viimate ilusa kalaga võitlesin. Hakkasin juba kaugelt hiilima oma üllatuseks nägin kohe kala. Ta käis umbes 20m varjendist allavoolu pinnas mingi putuka järel. Ehk et kala polnud peidus vaid oli lahtises vees ja toitus. Tegin kohe heite samasse kohta nii kui lant vett puudutas oli kala otsas. Kiire võitlus ja kala tuli kaldale. Tegu oli ilusa 41cm kalaga. Raske uskuda, et too sama mulle varem sellist vastupanu oli osutanud. Nüüd jääbki saladuseks kas oli tegu sama tegelasega või oli see suur välja püütud ja väike oli sellele territooriumile asemele tulnud. Igatahes üle pika aja oli tuju hea ja käsi valge.

Ilmaolud: 21C, kerge tuul, pilvine.

Lant: Edi Classik 7cm -Halli oliivikarva üldtooniga

Kala kõhust tuli välja huvitav menüü: tumesinised kiilid, kodadega puruvanad, teod koos karpidega. Huvitav miks ta praegusel ajal karpidega tigusid oli muginud?

Ikka karkudega

Nüüd on minu haavata saamisest möödas 2,5 nädalat. Reedel võeti niidid jalast välja aga loodetud paranemine pole ikka veel saabunud. Täitsa hulluks ajab.

Kõgu selle aja olen siiski otsinud võimalusi kuidas kalale saada. Paar korda olen Paunaka peal käinud ahvenat noolimas ja paar korda olen ikka jõe äärde kah pressinud.

Esimene jõeka jaht toimus jaaniku ajal, poolteist nädalat peale vigastust. Püügi seisukohalt oli kogu ettevõtmine mage, kuna kui ikka lonkama peab ja rahulikult hiilida ei saa siis sellest püügist midagi välja ei tule. Samas läks päev siiski täie ette ja hea treening oli see vigastuse tõttu samuti. Karkudega liikumine on ikka paras sport.

Püügipäev algas selliselt, et otsa jäi pildil olev forell :) Tore oli see, et see jäi otsa täiesti esimese viskega. Tuleb tunnistada, et see on minu väikseima forelli rekord - kahju et ma mõõtmisi ja kaalumisi ei teinud. Seejärel üsna kohe liitus minuga sõber Ando ja siis läks päris lõbusaks. Kuna temal eelnevat forellijahi kogemust polnud siis oli täitsa põnev oma oskusi jagada. Veel oli huvitav isiklik tähelepanek see, kui suur erinevus oli tema ja minu heidetes. Siiani olen mõtelnud, et ega tegelikult ju minu forellijahi alguspäevadel ja praegusel püügil suurt vahet pole. Et tegelikult ju tegin kõike samamoodi aga miskipärast kala ei saanud. Siiski nüüd Andot jälgides sain aru, et ma olin täpselt samasuguse kogemuste pagasiga nagu tema praegu ning paari aastaga on ikka väikesed edusammud tehtud ning üht teist õpitud. Oleks vaid keegi olnud kes oleks jõe ääres juhendanud. Parimat nõu sai loomulikult Reinu käest aga ega tema kah igale algajale liiga palju ei räägi. Tuleb ikka pikalt käia ja tõestada, et oled tõsisem harrastaja, siis hakkab nõuandeid kah tulema. Hoolimata sellest, et Ando oli jõeka jahil esmakordselt sai ta käe valgeks ühe päeris kobeda kalaga. Silma järgi hinnates vahemikus 30-36cm. Kui kala oli otsa jäänud, siis minu soovitus oli teda natuke ujutada, et välja tõstmisel rohkem väsinud oleks ja seega sipeldes endale vähem viga teeks. Selle väsitamise ajal ta vehkat tegigi. Jääbki saladuseks, kas minu soovitus oli vale ja oleks pidanud kohe kala välja tõstma või oleks ta nii ehk naa pääsenud... Igal juhul oli kogemus esimese päeva kohta hea. Minul võttis ikka mitu head korda aega ennem kui pealt 30cm kala otsa sain.

Teine jõe külastus toimus see nädalavahetus ja sihtpunktiks oli Loobu. Püük algas taas edukalt. Kolmanda viskega oli otsas ilus 38cm forell. Kallas oli järsk ja veeni oli umbes 0,5-1m langust, seega välja tõstmine oli närvesööv (kahva ma ei kasuta).

Edasi läks üsna igavalt ja tüütult. Nimelt rinnuni ulatuv rohi ja kargud ei sobi kuidagi kokku. Kaladest ründasid mõned alamõõdulised ja kaldal käis vist kokku 3 haugi mõõdus 40cm. Uskumatu haugi aktiivsus. Lisaks neile kolmele oli veel pisemaid kah. Päev iseenesest oli ilus ja veedetud aeg oli oluliselt kvaliteetsem kui rannas vedeletud aeg oleks olnud.

Ah et kuidas ma autoga sõidan? No see on päris naljakas - siduri vajutamine käib vasaku karguga ja nii ta läheb. :)

Kokkuvõteks nii palju, et närvid on läbi sellest vigastusest. Sellist õnnetust, mis minuga juhtus, ei soovi ühelegi ausale kalamehele. Karguga saab ju metsas käia aga liikumisvabadus on ikkagi piiratud ja täit naudingut sellest ei saa. Lisaks ei saa olla väga pikalt kuna jõud raugeb peale paari, kolme tundi. Loodame, et paranemine saabub kiiresti varsti saan kalastamist täiel rinnal nautida.