Blogi kirjutamises kehvad ajad.

Olen laisk olnud ja oma päeviku kirjutamise unarusse jätnud. Samas on üht teist ikka juhtunud kah. Olen kalal ikka üsna mitu korda käinud ja vahest ka mõned kalad saanud.

Jõeforelli hooaeg lõppes minu jaoks 14. septembril ja lõpp oli tõeliselt auväärne. Kalade mõõdud on kirjas tabelis ja pilt on siin. Kahjuks olin sunnitud pildi tegema tubastes tingimustes ja ma pole selle kaadri üle põrmugi uhke. Õues oli lihtsalt kottpime ja pildistamine polnud võimalik. Üritasin küll autotulede valgel pildistada aga midagi head sealt ei tulnud. Esimene kala tuli hämaras ja teine kottpimedas. Landiks musta värvi, neoonroheliste täppidega Edi vobler (5cm).

Lisaks veel on toimunud üks vahva Ahvenamaa reis kus sai suures koguses ahvenaid ja püüdsin kogemata ka oma rekordhavi mis kaalus üle 3kg. Kahjuks fotokat polnud ja täpset kaalu ei mäleta :) Sellest reisust saab kunagi kuskile ka mingid pildid üles mis ülejäänud kambajõmmid seal tegid.

Siia panen ühe lingi video kohta, mis on mobiiltelefoniga tehtud. Autoriks on Rene.

http://www.youtube.com/watch?v=aWGJB2vf5E4

Minu esimene Vikerforell

Suvi on olnud pöörane ja kalalkäike on olnud oluliselt vähem kui eelmisel aastal. Mõne lausega võib kirjutamata jäänud sissekeanded kokku võtta selliselt: mõned forellijahid (oma oja peal, ja valgejõel), ahvena ja haugi jaht Liivi jõel ning hiljem ka Paunküla veehoidlal. Forellid on kõik olnud alamõõdulised. Koju olen toonud vist ühe haugi ja terve hunniku ahvenaid. Ahven võtab praegu hästi. Sissekandeid päevikusse pole viitsinud teha kuna midagi märkimisväärset pole olnud. Nüüd aga tänase loo juurde.Kuna tulemas on kaks nädalat muude hobide seltsis siis otsustasin teha viimase katse üht kena forelli saada. Läksin oma tuttavasse kanti, tuttavate kraavide peale. Täpsemalt ühe uue kraavi peale mille olin äsja avastanud. Eelmisel korral olin näinud paari ilusat kala. Kahtlus oli juba hinges, et selles jões võib kohata vikerforelli kuna kaardi pealt nägin eemal suuremat loiku mis tundus kasvandusena. Lisaks veel fakt, et need kalad mida nägin olid päris kogukad.

Eile jõudsin ülal mainiutd kohta kell 21:00. Päike oli vastikult madalal ja minu vari oli pikalt üle jõe. Korraks olin päris närvis, et nii ei saa ju midagi püüda. Õnneks läks päike üsna ruttu kuskile peitu ja jõgi oli valmis püügiks. Mingeid ilmselgeid märke aktiivsest toitumisest ma ei näinud. Eemal märkasin vaid ühte sulpsu. Liikusin vaikselt edasi ja jõudsin peagi väga ilus varjendi juurde millele oli lausa peale kirjutatud "kalakoht". Teise viskega oligi oodatud kohast kõva haaramine. Haakisin kõvasti ja kala jäi külge. (Eelmisel korral oli kaks võttu ja kala ei jäänud külge). Ka nüüd oli kala väga ettevaatlikult võtnud ja lant oli kinni vaid ühe konksuga suu nurgast. Peale esimesi raputusi sain aru, et tegu on korraliku kalaga. Väikestel kaladel on kombeks hästi tihedalt raputada ja palju veest välja karata. Elu on näidanud, et suured kalad teevad natuke tihedamad tugevad jõnksud ning siis sööstavad. Peale jõnksutamist tegigi kala mõned tugevad sööstud ja siis oli juba minu jalge ees. Umbes 5 meetri kaugusel ujus korra ka minu poole ja ma juba kartsin, et on otsast läinud.

Kui esimest korda kala korralikult nägin, sain kohe aru, et tegu on vikerforelliga. Sain ka aru, et tegu on suure kalaga (seda ütleb ka loogika kuna kasvandustes väga pisikesi kalu ei ole). Hakkasin kala lähemale tõmbama, et näpud lõpuste taha saaks aga iga kord kui ma juba haaramas olin, hakkas tema rabelema. Mul oli kala vist umbes 4-5 korda praktiliselt käes aga napilt ennem kindlat haaret rabeles minema. Üks hetk olid juba näpud kindlalt lõpuste taga ning hakkasin välja tõstma ja ikka ta sai minema. Iga kord pabistasin, et nüüd on minek ...

Varsti sain siiski kala kaldale ja oh seda rõõmu. Kiire kaalumine näitas 2,26kg. Minu esimene vikerforell ja ühtlasi siiani raskeim kala oli tabatud.

Ilma olud: kerge tuul, päikeseloojang, umbes 27C, selge ilm. Landiks seda korda pisike Alex Ritmo (väike keel ja pruunikad toonid). Sama lant ahvena värvides on super lant Paunkülast ahvenate jahtimiseks.

Tundub, et toimib ka forellidega ja seda on ta nüüd kaks korda ka tõestanud.

Numbrid: Püügi aeg 21:20. Pikkus 58cm, kaal 2,26kg.

Kõik on siiski korras ...

Viimati kui paar nädalat tagasi kalal käisin, siis juhtus üks veider lugu. Nimelt läksin kindla peale välja kuna kõik tingimused klappisid. Olin enda jaoks juba varem avastanud, et minu lemmikjõgi toimib kõige paremini vihmaga või pimedas. Kuna vihma ei sadanud, siis ründasin jõge pimedas. Kuna tean, et seal kala on palju siis ei saanud ma põruda. Juhtus aga vastupidine.Saabusin jõe ääre paarkümmend minutit ennem päikeseloojangut ja tegin siis nats aega parajaks. Jões erilist aktiivsust ning pinnal käimist näha ei olnud. Kui pimenema hakkas siis hakkasin tasapisi loopides vastuvoolu liikuma. 10-15min loopimist ei toonud ühtegi reaktsiooni. Läks aina pimedamaks. Üllatav oli see, et üsna kiiresti ilmus välja esimene kobras ... ilgelt tüütu. Proovisin küll passida vaikselt aga ikka tegi kobras minu kõrvale jõudes kõrvulukustava plärtsatuse.

Närvid olid täitsa läbi. Natuke aega hiljem juhtus selle õhtu tipphetk. Nimelt tasapisi edasi liikudes nägin endast paarikümne meetri kaugusel midagi imelist - umbes 38-40cm forell hüppas otse üles meetri kõrgusele veest välja ja plartsatas sinna samasse tagasi. Ei teagi mida ta jahtis või tegi aga minu jaoks oli see esmakordne vaatepilt. Hiljem midagi põnevat ei juhtunudki. Nägin tol ööl vist kõik selle jõelõigu koprad ära ... neid oli tükki 5 ja kohati ujusid kahekaupa.

Oluliselt rohkem oli nahkhiiri, kes pidevalt tamiili sisse takerdusid ning loomulikult veel rohkem oli sääski kes hirmsasti tüütasid. Kõige selle valguses oleks ka ime olnud kui ma mõne kala oleksin saanud. Ilmselt kuu seis oli ikka täitsa vale.

Nüüd tänase loo juurde. Reedel käisin jälle kalal ja seekord ma nii enesekindel polnud, kuna viimati oli tegu suure läbikukkumisega. Püüdma hakkasin juba tund ennem loojangut. Kohe toimusid ka esimesed ilusad võtud. Külge jäid vaid mõned alamõõdulised ja need läksid tagasi ujuma. Järsku mõrkasin napilt viskeulatuses pisikest sulpsatust. Koht oli selline kust mul kunagi võttu pole olnud kuna enamus jõest on seal madal ja lage. Tegin kohe täpse viske ning otsas ta oligi. Tuleb tunnistada, et ma ei mäletagi nii vinget võitlust kui see kala pakkus. Ta oli tõesti sitke ja ma müttasin ikka mitu minutit ennem kui julgesin näpid lõpuste taha ajada. Tõstsin kala välja ja selgus, et tegu on ilusa 45cm kalaga. Lootsin, et tegu on umbes kilose isendiga aga kahjuks jäi kaal 960g peal pidama. Landivalikuks oli sedakorda Alex Ritmo värvikoodiga AS. Ritmoga olen juba ammu edukalt ahvenat püüdnud ja olen ikka mõtelnud, et kuidas forellid sellesse suhtuksid. Tundub, et suhtuvad hästi.

Hakkas vaikselt pimenema ja oh seda õnne - ei ühtegi kobrast. Tundub, et koprad ja forellid liiguvad vaheldumisi :). Kui pimenes siis sidusin loomulikult taas musta landi otsa. Jõudsin natuke loopida ja oligi teine mõõdukas otsas. Kuna järgmisel päeval oli grill plaanis siis läksid mõlemad kotti.

Üks läks grillile ja teine soola. Tundub, et kala ikkagi liigub ja ma pole oma oskusi suures tööpinges kaodanud. Kõik on siiski korras ... :)

Kalasupp

Vahemärkus: Käisin eile hommikul kah korra Suurupis. Jälle oma kivi otsas ja tulemuseks oli üks alamõõduline. Loomulikult täpselt samast kohast kust eelmised kalad. Kala ujub edasi.

Üleeile õhtul keedetud supp sai päris hea arvestades, et ma tegin seda esimest korda ja et mul mingit retsepti ei olnud. Edaspidi kasutan kindlasti kõik jupid kalast ära. Ainult sooled ja lõpused võivad kompostiks minna.

Valmistamine oli järgmine: Pesin ja tükeldasin kala natuke väiksemateks tükkideks. Panin potti keema ja ootasin kuna saab lusikaga sodi maha võtta. Samal ajal tükeldasin kartulid ja porgandid ja sibula. Siis võtsin kalatükid potist välja ja kurnasin leeme läbi sõela. Sama leeme sisse läksid köögiviljad keema. Nii kaua kui asjad keesid puhastasin ma kogu kalaliha luude pealt ära. Kui kartul pehme oli siis kallasin puhastatud kala peale, maitsestasin ning serveerisin. Nämm.

Hooaja esimene meriforell

Üle pika aja sain käe valgeks. Olen siin kiirete tööaegade vahel mõned korrad kalale jõudnud aga kätt polnud valgeks veel saanud. Tegelikult tuleb kahjutundega öelda, et peale lume minekut olen vast 3 korda mere ääres käinud ja 1 korra jõe ääres. Kui lumi veel maas oli siis käisin kah paar korda jõe ääres peale oma viimast sissekannet. Ehk et all 10 korra kindlasti. Kalaga on lood kehvasti olnud.

Esmaspäevaõhtune lugu on järgmine. Rene helistas päeval ja rääkis, et viimasel ajal on merikas aktiivsemaks muutunud ja et Suurupist olla mõnned päris pirakad välja tõmmatud. See ajas vere keema ning otsustasin peale tööd kalale minna. Abikaasa oli kah ilusast ilmast innustatud ja otsustas mere äärde jalutama tulla. Kimasime siis Suurupisse ja ma suundusin kohe oma lemmik kivi otsa. Nimetan seda "oma kiviks". See on see sama veealune kivi, mida kaldalt ei näe ja mille aasta tagasi kogemata avastasin. Vett on seal kohas munadeni. Selle sama kivi pealt loopides on toimunud ka enamus minu varasematest võttudest. Ühe kindla trajektooriga loopides ning lanti ühe veest väljaulatuva kivi kõrvalt tõmmates on mul paar korralikku äraminekut olnud ja ka ainuke otsajäämine on sealt olnud. Seega on mul kombeks enda ümbrus viisakalt ringiratast läbi loopida ja alati paar viset rohkem selle magusa koha peale teha. Kohe selline ärev tunne tuleb sisse kui ma loopimisega "sellele õigele kohale" lähenen. Kui vesi sügisel ülimalt madal oli siis pääsesin selle magusa võtukoha juurde jalutama. Seal on üks kõrgem kivi mis iga ilmaga välja ulatub ning selle taga mere pool veel terve kobar kive. Miskipärast meeldib kaladel seal kuskil redutada.
Ilm oli ilus. Merel oli selline vana laine, mis ei ole enam eriti terav ning tuult oli vähevõitu. Vesi oli võrdlemisi selge kuigi olen seal ka selgemat vett näinud. Üsna hea oli lanti juba kaugelt jälgima hakata. Peale 30min loopimist olin juba kergelt pettunud, et jälle võtuajale peale pole sattunud. Ühtegi rabamist ega järeleujumist ma ei täheldanud.
Kadri jalutas mööda randa minu kaameraga ja pildistas loodust. Selle sama kaameraga, mille ma kalalkäimiseks ostsin ja mida ma olen kaasas tassinud nagu kassipoega, et esimest korda mõni trofee kvaliteetselt pildile saada. Kadri sattus minu juurest mööda jalutama ning hüüdis, et kaamera sai tühjaks. Võib arvata mis mõtted mul peast läbi käisid. Sai see kuradi fotokas ostetud ja kaasas tassitud ja nüüd kui peaks tõesti juhtuma, et midagi kätte saan, siis pean ikka telefoniga pildistama. Jõudsin seda mõtet mõne minut mõelda ja jõudsin viskeringiga taas "kivi" kõrvale. Oodatud kohas täpselt kivi kõrval oligi võtt. Kala jäi kohe ilusti otsa ja ma hakkasin teda enda poole väsitama. Oli tunda, et kala on päris raske ning ilmselt mõõdus aga ühtegi suuremat jõulist sööstu ta ei teinud. Ilmselt veel pulmatantsust natuke väsinud. Liikusin kala väsitades madalamasse vette ning haarasin ta sobival hetkel kinni (endiselt kahva ei kasuta). Kiire võrdlus ridvaga kinnitas kala legaalsust. Edasi tuli see koht, et ma läksin kaldale ise pöialt hoides, et kaamera ikka paar klõpsu suudab teha. Suutis tegelt päris palju klõpse teha.

Meriforelli pikkus 64cm, kaal 1,92kg (kuigi ma oma päevinäinud kaalu ei usalda). Püütud Solvkrokeni Seatrout landiga. Tooniks must ja läikiv hõbe.

Hetkel podiseb potis minu esimene kalasupp aga sellest juba järgmises sissekandes.

Merejää on lahkunud

Esimene selle aasta merika jaht. Laupäeva õhtu. Tuulevaikne, kerge tibutamine. Ilus ilm kalapüügiks. Vesi tumepruun, veetase normaalne. Kala ei näinud. Jääd oli veel parasjagu ja jää serva pealt sai püüda. Jääpankadega parvetamine oli kah tore. ;)

Lumi sulanud ja vesi üle kallaste

Lühidalt:

Esimesel päeval (reede õhtul) 3,5 kraadi, vihm. Kahed jäljed minu ees. Kaks alamõõdulist. Rohkem vett kui ma iial olen näinud.

Laupäeva varahommik. 1,5 kraadi. Kerge vihm. Nägin kahte kala, ainult üks võttis julgelt. Rohkem ei näinud. Täielik vaikus. Kehv päev.

Paks, paks lumi

Täna oli siis minu teine selle hooaja püügipäev. Vahepeal olen suutnud murda varbaluu ja olen saanud abieluinimeseks. Need vahejuhtumid on röövinud kogu minu aja ja kalapüük pole lihtsalt võimalik olnud.

Täna lootsin, et vahepealse suure sulaga on olukord natuke paranenud ja lund enam nii palju pole. Tegelikkus oli aga hoopis hullem kui eelmisel korral. Lund oli veel rohkem ja vahepealse sulaga oli tekkinud lumekoorik. See tähendas, et lume paksus oli konstantselt üle põlve ja kohati vajusin isegi sügavamale. Kui pehme lumega sai läbi lume sumbata siis nüüd pidi iga sammuga jalad kõvast lumest täielukult välja tõstma. See on väga väga kurnav tegevus. Õnneks ilm oli soe - umber 3 miinuskraadi - ja võrdlemisi tuulevaikne. Taevast katsid kerged pilved ja kohati sadas ka lund. Kuna lumes edasi rabelemine oli väga kärarikas, rääkimata vette ronimisest kui lant kinni jäi, siis ühtegi kala mul ei õnnestunud näha. Tegelikult pidasin ma vaid 1,5 tundi vastu ja siis olin sunnitud loobuma.

Ruttasin kohe poodi, et räätsasid osta aga kahjuks olid need otsas ja teine pood oli kinni. Nüüd ongi selline jama, et homme tahaks kah kalale minna aga selle lume sees on liikumine võimatu. Eks paistab mis ma teen.

Ainuke saavutus oli see, et ma suutsin oma suurepärases lumemaskeeringus ühe rebase endale üsna lähedale lasta ja isegi pildile saada. Selle jaoks ju kaamera ostetud saigi.

Jõeforelli hooaja avalöök

Nagu pikalt juba plaanitud oli, siis läksin ma esmaspäeval 1 Veebruaril kohe kalale. Ma olin juba ammu selle paika pannud, et hoolimata nädalapäevast või ilmaoludest ma lihtsalt pean esimesl päeval kohal olema.

Päev algas plaanipäraselt ja metsa jõudsime ka enam vähem plaanitud ajal. Esimene meeldiv üllatus oli see, et plaanitaval jõelõigul polnud keegi veel käinud. Seega röövpüüki poldud tehtud ja kalad olid rahus saanud pulmamöllu teha. Kuna keegi polnud seal kandis käinud, siis loomulikult oli lund nii palju, et autoga läbi ei saanud. Olgugi, et sedakorda läksime metse ikka korraliku neliveolise masinaga, siis esimese 5 meetriga olime lumes kinni. Hea, et Miniga seda korda kohale ei läinud. Ega muud üle ei jäänudki, et jätsime auto sinna paika ja läksime jala edasi. Minna oli jõeni 1,3 kilomeetrit ja lund oli keskmiselt põlveni. Müttasime Andoga seda maad 30min liidrikohti vahetades ja ohh seda üllatust kui jõe äärde jõudsime. Pildilt on näha mis meid ees ootas.

Hoolimata pettumusest jõime tassi teed, puhkasime jalga ja alustasime matka auto juurde. Kuna me olime nõuks võtnud ikkagi kala püüda siis ründasime järgmist jõge. Nüüd võisime juba kindlad olla, et jõgi on lahti, kuna see jõgi ei jäätugi kunagi.

Jõgi tõepoolest jääs ei olnud aga lund oli rohkem kui eelmises kohas. Nüüdseks oli meiega liitunud ka Krister. Ma panin mõlemad poisid õhte kohta maha kust oli vaid paar sammu jõeni ja läksin ise järgmisele jõelõigule. Kahjuks sinna pidi taas kõndima ja nüüd oli juba lume paksuseks üle põlve kuna tegu oli lagendikuga. Lisaks kõigele oli tõusnud tuul ja tekkinud kõva tuisk. Lund sadas horisontaalselt ja tuule kiirust oli ilmselt 10m/s. On päris kindel, et nii ekstreemsetes ilmaoludes pole ma kunagi kalastanud. Püüdmise ajal oli veel enam vähem normaalne liikuda kuna astud kaks sammu ja siis peatud. Hoopis eraldi ülesanne oli tagasitee Tuisk oli veel vägevam ja tuli otse näkku. Liikusin 50m kaupa tehes pidevalt puhkepause. Ma olin autoni jõudes ikka täitsa kurnatud.

Kaladest on ka põhjust rääkida. Ühe tuttava mätta alt näitas ennast ilus 45cm kala. Pakun, et selline kilo kanti (või siis hetkel tiba kõhnem). Tema oli väga ettevaatlik ja ujus lihtsalt landist uudishimulikuklt mööda. Kusjuures ta tegi seda nii lähedalt, et lant takerdus korra seljauime külge. Üks asi mida ma õppisin oli see, et talvel on landi värv ikka väga oluline. Esmalt olin sama koha peal pikalt oma forelli toonides Rapalat leotanud. Seejärel panin otsa ühe Edi hallides toonides landi, mille seld oli väga kergelt lillakas. Esimese viskega toimusgi kirjeldatud aktsioon.

Mõnda aega hiljem, 100m kaugemal toimus ka võtt ja tõmbasin selle hooaja esimese forelli kaldale. Kas pole tore kohe 1 Veebruaril oma hooaja esimene kala saada. Kala oli mõõdus - L=38cm. Võiks ju arvata, et esimese mõõdukala peaks koju tooma aga kahjuks oli ta kurnavast talvest nii kõhna ja ikkagi ju alla 40cm. Lasin ta kenasti tagasi kosuma.