Minu esimene Meriforell

On juhtunud nii, et töö ja muud sügisesed toimetused pole võimaldanud mul veel siiani mere äärde minna. See tähendab, et sügisene meriforelli hooaeg ei olnud minu jaoks veel alanud. Eile sai siis lõpuks hooaja avalöök tehtud. Minu merika jahi kogemus piirdub eelmisest aastast mõne käiguga ja sellest kevadest toredate elamustega. Nende elamuste kohta on ka siin blogis ülevaade kuskil taga pool. Igal juhul sain lõpuks mere äärde ja sain ka esmakordselt käe valgeks.

Täpsem info siis järgmine:

Kala mõõtmed:56cm 1,6kg

Püügi aeg: 23.10.2009 16:00

Koht: Suurupi ("oma kivi" pealt)

Ritv: Schimano ForceMarster 2,7 testiga 20-50g

Rull: Schimano Catana 2500RA

Tamiil: Salmo 0,28 (pole täitsa kindel kuna see on juba liiga kaua peal olnud)

Lant: Solvkroken Jensen Sea Trout 22g - hõbe+must(läikiv)

Ilm: vaikne idatuul, nõrk lainetus(vees seismist eriti ei seganud), pilvine, vahelduv kerge uduvihm, temp 7C, vesi oli selge

Lugu ise:

Eelmisel õhtul läks kõvaks võtmiseks ja laupäeva osas oli valida kahe plaani vahel. Plaan üks oli minna Paunküla veehoidla koristustalgudele ja plaan kaks oli minna mere äärde. Arvestades asjaolu, et ma polnud vahepeal üle kuu aja kalale saanud siis loomulikult eelistasin teist plaani. Otsus pidi sündima hommikul kui ma aknast välja vaatan. Kuna õhtu oli olnud raske siis hommik venis pikale ja peale ärkamist oli selge, et puhastustalgule ei jõuagi. Mere äärde jõudsin umbes kolme paiku. Alguses ronisin kohe Rene kivi otsa ja toksisin seal tükk aega. Kaladest polnud märkigi. Siis võtsin kätte ja jalutasin oma lemmik kohta.

Kuna ma polnud väga kaua mere ääres käinud siis ma kohe oma kivi üles ei läidnudki. Ronisin seal kõrval ühe teise kivi otsa ja hakkasin loopima. Kompasin merd ringiratast. Ma arvan, et aega läks kuskil 15min kui toimus võtt oodatud kohast. Nimelt ühe veest välja ulatuva kivi kõrvalt kust mulle ka kevadel üks kala otsa hakkas. Kerisin kala ligi ja silmaga hinnates selgus, et tegu on kas alamõõdulise või väga täpselt mõõdus kalaga. Sain ta enda juurde ja väsitades jõudsin juba tiiru ümber enda keerata kuid siis pääses vennike järsku minema. Pettumus oli suur aga kuna ta mulle alamõõdulisena tundus siis polnud põhjust meelt heita. Varasem piiratud kogemus oli näidanud, et merika puhul toimub üsna mittu võttu ühest samast kohast, ehk et kalad liiguvad pundis. Seega otsustasin samast kohast proovida paar viset hiljem oligi midagi võtu taolist aga tunne oli nii ebamäärane, et tundus nagu lant oleks korra kivi taga olnud. Kerisin natuke edasi ja alles siis läks tantsuks. Olles kala kivini tõmmanud mõtlesin kohe, et ümber kivi vedamise taktikaga pääseb seegi forell minema. Tegin vist mingi pool tiiru ümber kivi ja siis sumasin vette ning hakkasin kala madalasse juhtima. Hoidsin tamiili pideva pinge all ja olles allapõlve vette jõudnud tegin esimesed katsed teda kinni haarata. Siinkohal meenutan lugejatele et ma kahva põhimõtte pärast ei kasuta. Esimesed haaramiskatsed muidugi luhtusid ja pinge kruvis kõrgemale. Lõpuks oli kala piisavalt väsinud ja sain tal kukla tagant näpud kindlalt lõpuse vahele. Olin kindel, et tegu on mõõdukalaga mida ka kohesed mõõtmised kinnitasin.

Kaalumine ja fotosessioon said toimuma alles hiljem kui Rene kah mere äärde jõudis. Vot selline tore sügispäev siis.

Hooajast viimast võtmas

Jõeka hooaeg hakkab siis tasapisi lõpule jõudma ja ma otsustasin ,et peaks ikka ennem lõppu mõne toreda kala veel saama. Eile läksin siis oma vana hea oja äärde. Lootused olid laes kuna ilm oli meeldivalt vihmane. Oma ebameeldivaks üllatuseks leidsin aga saabudes eest teise kalamehe. Mis kõige hullem, ta püüdis forelli käsiõngega. Ma pole seadusest lõpuni aru saanud aga nii palju ma tean, et selles konkreetses jões on püük lubatud vaid spinningu ja lendõngega. Helistasin loomulikult 1313 ja teavitasin olukorrast aga vaevalt et keegi ennast selle kõne peale liigutama hakkas. Lootsin, et kui jõe ääres mehele järgi jõuan siis saan vähemalt seadust selgitada. Kahjuks teamle järele ei jõudnud.

Pettunult lahkusin ja läksin uusi jõelõike avastama. Leidsin paar väga ilusat kohta ja kala paistis kah liikuvat. Otsas käisid küll paraku ainult alamõõdulised. Just päikeseloojangu hetkel kui tugevam vihmasadu hakkas ründas lanti ka keegi suurem. Silma järgi võis isegi 50cm lähedale olla. Kõige huvitavam on see, et ta ründas mu lanti ka teisel viskel. Tavalistlt suur kala annab vaid ühe võimaluse ... Huvitav oli see, et ta ei paistnud mitte näljane olevat vaid hoopis käis voblerit küljega löömas. Võibolla kaitses territooriumit.

Eilne päev polnud viljakas seega ründasin täna hommikul taas jõeäärde. Sedakorda taas tuttavasse kohta. Kedagi ees polnud ja sain rahus püüdma hakata. Kala võttis küll ja isegi suuremad käisid ennast näitamas. Ühe tuttava sirge peal oligi tugev haaramine ja nägin kohe, et ilus kala otsas. Huvitav on see, et minu kogemuse põhjal sellised 45cm ja suuremad kalad ei tee üldse tugevat sõitu. 40cm kalad möllavad samas hirmsasti.

Läksin oma kalale vette jägi peas juba mõeldes numbrile 1kg. Kahjuks päris 1kg see kala ei olnud, oli hoopis 46cm ja 960g. Kaal oli autosse jäänud seega kaalumine toimus hiljem aga ma eelgasin 46cm pikkuselt ikka vähemalt ühte kilo.

Ilmaolud: kerge tuul, lauspilvisus, umbes 15C.

Landiks taas jõeka värvides Rapala Countdown. Kahjuks olen viimase paari korraga kaks väga head Are lanti kaotanud, seega sidusin taas Rapala otsa. Jube kehva mänguga nõme lant on küll aga miskipärast toimib väga hästi :)

Vahepealsed toimetused

Narvas sai käidud nagu viimati lubatud. Kogemus oli tore, sest sai näha kuidas oskajad tegutsevad ja kuidas kogu see püük üldse käib. Kokku ostetud varustus toimis hästi ja heited läksid suures osas ka õigetesse kohtadesse. Sell päeval keegi kala ei saanud kahjuks, seega lõhe jäi nägemata.

Ise loopisin umbes 500 krooni väärtuses nodi jõepõhja ja tulin samuti tühjade kätega tagasi.

Kui kõik hästi läheb siis tahaks see sügis vähemalt korra veel proovima minna.

Peale seda olen paaril korral veel Tallinna lähedasi jõgesid avastamas käinud. Tuleb tunnisatda, et paar vahvat kohta isegi leidsin aga kogu saak oli alamõõduline. Samas jõed olid sellised, et suurt kala on seal kindlasti.

Väike peatus teeääres

Kolmapäeval juhtus jälle selline lugu, et sõites Saaremaale, tegin Liivi jõe ääres peatuse. Samast kohast kust viimati sain 1,35kg haugi võtsiun ma taas ilusa haugi. Seekord oli mõõt tagasihoidlikum - 49cm. Kusjuures samas kohas nägin ühte suuremat elukat veel. Paistab, et seal kandis tasub õhtuti ikka peatuda. Jõgi on küll pisike ja vaba vett on ainult väike lomp, kuid kala tundub sinna kogunevat pidevalt.

Täna öösel on Narva minek - esmakorde Narva lõhepüük. Üks kogenud õpetaja on kah seal ja kõik varustus on juba kokku ostetud. Eks näis kuidas läheb...

Varahommikused saavutused

Püügi aeg alates 5:00 kuni 8:00 hommikul. Ilm oli võrdlemisi selge ja tuulevaikne. Landiks taas juba väga suure kogemustepahasiga pisike Are vobler.

Ülevaade vahepeal juhtunust

Kirjutamisega on tekkinud väike paus. Sellel on kaks põhjust: pole palju kalal käinud ja vahele tuli purjetamishooaja tippsündmus mis kogu minu aja paariks nädalaks ära võttis.

Kirja panemata on jäänud ainult mõned kalastusseigad. Esiteks käisin 12ndal Juulil Jänijõel. Tulemuseks kaks prisket 38cm forelli kes ilusti edasi ujuvad.
Järgmine huvitav seik sündis 18ndal Juulil kui olin teel Pärnust Haapsallu. Tee läks üle Liivi jõest kus oli selline 4x15m lomp silla juures. Sealt siis õnnests peale mõningasi seiklusi välja kiskuda kolm ilusat ahvenat ja üks väga ilus haug.

Viimane märkimistväärt seik juhtus möödunud nädalavahetusel Valgejõel kanuumatkal. Olles kanuud kaldale tõmmanud ja lasnud jõel mõned tunnid rahuneda läksin kalale. Tulemuseks oli see, et naasesin 10min hiljem ja tõin seltskonnale toreda havipoisi grillile. Forelliga kontakti ei olnud.

Nüüd on puhkus ja ma kavatsen kõvasti kalal käia. Stay tuned.

Ilus ilm ja ilus kala

Ka pühapäev oli eelmisel nädalal hea päev. Hea selles suhtes, et sai kalale minna ja hea ka selles osas, et sain kala. Päevaplaan oli selline, et hommikul lähen samale jõele kus eelmisel päeval aktiivne tegevus käis ning siis liitub minuga Ando ja läheme uusi jõgesi avastama.

Hommik algas siis sellega, et tegin mõned visked paari heasse kohta kus ma olen ilusaid kalu näinud. See oli vist kolmas või neljas varjend, mille eest läbi vedamisel võtt tuli. Võtt oli kindel ja kala jäi ilusti otsa kah. Tegi kena sõitu ja peagi sain ta kaldasse. Tegu oli umbes sama suure kalaga kui eelmise päeva kotikala. Koht oli selline, kus ma olen palju kordi ilusaid kalu näinud ja paljudel kordadel on ka võttu olnud aga kunagi pole kedagi kätte saanud. See kord õnnestus.

Ilm oli inimese jaoks hea. Päike lõõmas taevas ja kraade võis olla umbes 23-25C. Tuult praktiliselt polnud ja sademetest ei saanud juttugi olla.

Landiks oli jälle see sama Are vobler mis eelmisel päeval kenasti töötas.

Edasi minnes ei olnud enam ühtegi võttu. Kala küll nägin aga landist poldud huvitatud.

Kui Ando kah linnast välja sai, siis suundusime koos Põltsamaa jõge avastama. Loomulikult seda osa, mis Järvamaa piiridest välja jääb. Peale läksime kahest kohast. Esimesse kohta jõudmiseks pidi kõvasti metsas seiklema. Jõgi oli seal kitsas aga ilusti käänuline ja peidukohti täis. Nägin eemalt ainult ühte pisikest forelli landile järgi ujumas ja see oli kõik. Ilmselt ilm oli liiga palav ja eelmine päev oli olnud suurem söögiorgia. Teine kohavalik oli Piibe maantee sillast ülesvoolu. Jällegi ilus jõgi ja kenad kaldaalused aga kalast polnud märkigi. Seal isegi ei näinud kedagi. Jõgi oli ilus ja kalal oli seal palju elupaika, ilmselt oli ilm ning kellaaeg täiesti vale kuna püüdsime ju umbes 12 - 20 paiku.

Seega päeva ainuke reaalne kontakt kalaga oli resultatiivne ning kala oli ilus.

Eldorado

Laupäeval kalal käies oli kaladega nii palju kontakte, et neid kirjeldada ja üles lugeda on pea võimatu. Osad pole meeles ja teiste peale läheks palju kirjaruumi. Olgu öeldud, et kaldal käis 6 mõõdus kala millest üks 1,0kg kala tuli ka koju. Teised olid 36-39 cm ning jäid minu isiklikust alampiirist alla poole.

Ma arvan, et hea võtt oli suuresti kinni halvas ilmas. Vihma kallas üsna tublisti ja kõige parem võtt oli nendel hetkedel kui sadu oli tugev. Siis oli kala ilmselt piisavalt hajevil ja ei näinud mis kaldal toimub ja et keegi seal üldse varitseb. Väikesed kalad olid nii näljased et ründasid pidevalt. Need kes suu rohkem lahti viitsisid teha ja külge ka jäid olid landi endal nii kurku tõmmanud et ma nägin kurja vaeva nende päästmisega. Landivalikust nii palju, et kala võtis seda lanti mille otsa sidusid. Suurt vahet polnud (samas ma mingeid veidraid lante ei proovinud kah, kõik old ikka minu parimate seast).

Suurtematest kaladest nii palju, et võitlesin kokku 5 kalaga kes olid kindlalt üle 1kg. Kahjuks enamustes võitlustes jäi kala peale. Ei teagi mida ma valesti teen, et nad esimese rabelemisega ennast lahti suudavad harutada. Kui esimene rabelemine möödas on ja kala sõitma hakkab siis üldiselt ta enam nii lihtsalt lahti ei saa. Seega pean ma kohe alguses midagi teisiti tegema.

Selle 1kg kalaga, kelle ma lõpuks kaldale sain oli päris vahva seiklus. Nimelt ma olin oma käimisega jõudnud nii kaugele, et oli aega tagasi tulema hakata. Tulin siis vaikselt kaarega jõest eemal ja astusin teatud kohtades jõe äärde, et saaks veel mõned visked teha. Õues hakkas juba ämarduma. Siis see juhtus. Üsna minu lähedal haaras keegi lanti ja ma haakisin. Algas õudne rabelemine ja seejärel kiire sõit. Hakkasin kohe kala juhtima, kuna lähedal oli palju oksi ja risu. Kohati oligi kala mingi oksa taga kinni ja mina olin juba kindel, et nüüd on tal minek. Kogu selle aktiivse tegevuse käigus ei märganud ma kopraauku ja astusin sinna sisse. Seal ma siis olin, rinnuni augus, vett ei näinud ja üks käsi oli ridvaga õhus ning väsitas kala. Päris naljakas võis see kõrvalt tunduda. Igal juhul ronisin välja ja libistasin ennast kaldajärsakust kalale vastu. Kartsin, et all on sügav muda aga õnneks oli kõvem põhi ja ma sügavale ei vajunud. Natuke veel väsitamist ja saingi näpud lõpuste taha. Kaldale tõstes selgus miks sellel kalal nii palju jõudu oli ja kuidas ta nii suurelt ringi sai kimada. Nimelt oli lant kinni kala külje pealt. Ja mitte suu või lõpuse küljes vaid päris keskel. Ilmselt peale esimest haaramist jäi lant suhu ja siis keerutamisega tõmbas ta endale jõhvi ümber ja lant libises kuidagi külje peale. Ei teagi kuidas see juhtus aga otsa ta jäi ja kaldale ma ta tõin.

Ilmaolud: lauspilvisus, 17C, alates teisest päeva poolest pidev vihm vahelduva tugevusega, vähene tuul.

Lant: Palju kala tuli isevärvitud pöörlevaga, veel proovisin paari Edi lanti, lõpuks jäi otsa Are vobler ja see tõi ka kilose kala. Are vobleri toonid olid: kollakas kõht ja hallikas selg. Pikkus u 6cm.

08.07 - kolmapäev

Lõpuks olen karkudest lahti saanud ja võin taas inimese moodi longata. Tööpäev algas sellega, et mul õnnestus Reinu käest tagasi saada oma vana hea lant mis remondis oli ja uut keelt ootas. See on see sama lant mis mul kunagi talvel põhja jäi ja mille ma päev hiljem ära tõin. Pidin taas tõdema et see lant on kuradi ilus.

Tööl läks kauem kui ma arvasin ja kalale sõit venis. Kohale jõudsin ma umbes 19:00 paiku. Jõeks oli siis too sama oja kus mul alles hiljuti üks tõsisem heitlus oli ja kala võitjaks tuli. Lubasin teisele katsele minna ja seda ma ka tegin.

Tihnik oli vahepeal tihedamaks läinud ja rohi oluliselt kõrgemaks kasvanud. Liikumine oli nii raske, et närvid olid üsna varsti läbi. Viske võimalusi oli väga vähe. Samas hea külg oli see, et need vähesed visked olid resultatiivsed. Üsna kohe oli esimene üle 30cm kala otsas. Edasi oli nende väheste visete peale veel mitu kena alamõõdulist.

Olnud tunnikese võsas saginud jõudsin sama koha lähedale kus viimate ilusa kalaga võitlesin. Hakkasin juba kaugelt hiilima oma üllatuseks nägin kohe kala. Ta käis umbes 20m varjendist allavoolu pinnas mingi putuka järel. Ehk et kala polnud peidus vaid oli lahtises vees ja toitus. Tegin kohe heite samasse kohta nii kui lant vett puudutas oli kala otsas. Kiire võitlus ja kala tuli kaldale. Tegu oli ilusa 41cm kalaga. Raske uskuda, et too sama mulle varem sellist vastupanu oli osutanud. Nüüd jääbki saladuseks kas oli tegu sama tegelasega või oli see suur välja püütud ja väike oli sellele territooriumile asemele tulnud. Igatahes üle pika aja oli tuju hea ja käsi valge.

Ilmaolud: 21C, kerge tuul, pilvine.

Lant: Edi Classik 7cm -Halli oliivikarva üldtooniga

Kala kõhust tuli välja huvitav menüü: tumesinised kiilid, kodadega puruvanad, teod koos karpidega. Huvitav miks ta praegusel ajal karpidega tigusid oli muginud?

Ikka karkudega

Nüüd on minu haavata saamisest möödas 2,5 nädalat. Reedel võeti niidid jalast välja aga loodetud paranemine pole ikka veel saabunud. Täitsa hulluks ajab.

Kõgu selle aja olen siiski otsinud võimalusi kuidas kalale saada. Paar korda olen Paunaka peal käinud ahvenat noolimas ja paar korda olen ikka jõe äärde kah pressinud.

Esimene jõeka jaht toimus jaaniku ajal, poolteist nädalat peale vigastust. Püügi seisukohalt oli kogu ettevõtmine mage, kuna kui ikka lonkama peab ja rahulikult hiilida ei saa siis sellest püügist midagi välja ei tule. Samas läks päev siiski täie ette ja hea treening oli see vigastuse tõttu samuti. Karkudega liikumine on ikka paras sport.

Püügipäev algas selliselt, et otsa jäi pildil olev forell :) Tore oli see, et see jäi otsa täiesti esimese viskega. Tuleb tunnistada, et see on minu väikseima forelli rekord - kahju et ma mõõtmisi ja kaalumisi ei teinud. Seejärel üsna kohe liitus minuga sõber Ando ja siis läks päris lõbusaks. Kuna temal eelnevat forellijahi kogemust polnud siis oli täitsa põnev oma oskusi jagada. Veel oli huvitav isiklik tähelepanek see, kui suur erinevus oli tema ja minu heidetes. Siiani olen mõtelnud, et ega tegelikult ju minu forellijahi alguspäevadel ja praegusel püügil suurt vahet pole. Et tegelikult ju tegin kõike samamoodi aga miskipärast kala ei saanud. Siiski nüüd Andot jälgides sain aru, et ma olin täpselt samasuguse kogemuste pagasiga nagu tema praegu ning paari aastaga on ikka väikesed edusammud tehtud ning üht teist õpitud. Oleks vaid keegi olnud kes oleks jõe ääres juhendanud. Parimat nõu sai loomulikult Reinu käest aga ega tema kah igale algajale liiga palju ei räägi. Tuleb ikka pikalt käia ja tõestada, et oled tõsisem harrastaja, siis hakkab nõuandeid kah tulema. Hoolimata sellest, et Ando oli jõeka jahil esmakordselt sai ta käe valgeks ühe päeris kobeda kalaga. Silma järgi hinnates vahemikus 30-36cm. Kui kala oli otsa jäänud, siis minu soovitus oli teda natuke ujutada, et välja tõstmisel rohkem väsinud oleks ja seega sipeldes endale vähem viga teeks. Selle väsitamise ajal ta vehkat tegigi. Jääbki saladuseks, kas minu soovitus oli vale ja oleks pidanud kohe kala välja tõstma või oleks ta nii ehk naa pääsenud... Igal juhul oli kogemus esimese päeva kohta hea. Minul võttis ikka mitu head korda aega ennem kui pealt 30cm kala otsa sain.

Teine jõe külastus toimus see nädalavahetus ja sihtpunktiks oli Loobu. Püük algas taas edukalt. Kolmanda viskega oli otsas ilus 38cm forell. Kallas oli järsk ja veeni oli umbes 0,5-1m langust, seega välja tõstmine oli närvesööv (kahva ma ei kasuta).

Edasi läks üsna igavalt ja tüütult. Nimelt rinnuni ulatuv rohi ja kargud ei sobi kuidagi kokku. Kaladest ründasid mõned alamõõdulised ja kaldal käis vist kokku 3 haugi mõõdus 40cm. Uskumatu haugi aktiivsus. Lisaks neile kolmele oli veel pisemaid kah. Päev iseenesest oli ilus ja veedetud aeg oli oluliselt kvaliteetsem kui rannas vedeletud aeg oleks olnud.

Ah et kuidas ma autoga sõidan? No see on päris naljakas - siduri vajutamine käib vasaku karguga ja nii ta läheb. :)

Kokkuvõteks nii palju, et närvid on läbi sellest vigastusest. Sellist õnnetust, mis minuga juhtus, ei soovi ühelegi ausale kalamehele. Karguga saab ju metsas käia aga liikumisvabadus on ikkagi piiratud ja täit naudingut sellest ei saa. Lisaks ei saa olla väga pikalt kuna jõud raugeb peale paari, kolme tundi. Loodame, et paranemine saabub kiiresti varsti saan kalastamist täiel rinnal nautida.

Tahan kalale

Ülevaade forellijahist oleks siis järgmine.

Peale viimast jõel käiku pole rohkem jõe äärde saanud. Lihtsalt pole päevadega kuidagi klappinud. Paar korda olen Paunküla veehoidla peale sattunud aga see on ka kõik mis puudutab kalastamist. Midagi muud peale ahvenate ja alamõõduliste haugide sealt saada ei õnnestunud.

Nüüd juhtus veel selline õnnetu lugu, et eelmisel nädalavahetusel astusin väga pahasti palja jalaga ühe piraka klaasikillu otsa ja nüüd olen paar nädalat kõndimisvõimetu. See tundub igavikuna. Niidid eemaldatakse jalast alles järgmine reede. Seega sportima saab hakkata alles kurat teab millal aga rahulikult kõndima loodan hakata ikka järgmise nädala lõpp. Eks paistab.

Vahelduseks üks piltlik tõestus sellest, et metsas kalal käimiseks on vaja tiba suuremat autot kui MINI :). Soovitav oleks ka nelja ratta vedu. Siis pole nii suurt tõenäosust et auto kõhuli mudas peatub. See juhtus siis 05.06.09 kui mul haug ühe eduka landi minema viis.

Nädalavahetuse kokkuvõte

Kalal sai käidud neljal päeval järjest. Laupäeval ja pühapäeval küll vaid osaliselt kuna tahtsin Kadriga rohkem aega veeta.

Neljapäev: korralik selgitus sündmustest on eelmises sissekandes.

Reede: ilm oli endiselt vastikult vihmane ja kala endiselt ei võtnud. Tähtsaim sündmus mis juhtus oli see, et haug viis minema selle sama landi millega ma päev varem olin saanud 2,0kg jõeforelli. Teeb ikka õnnetuks küll. Kusjuures ma otsustasin vihaga, et pean selle haugimölaka kätte saama - kes teab, ehk isegi ripub lant veel suus. Naljakas on see, et ta võttisgi minu järgmist lanti uuesti aga kätte ma teda kahjuks ei saanud. Mis seal ikka, tegu oli firmalandiga ja selle saab iga kell uue, kuigi aura on teine. See jäi ka minu ainuksesks kontaktiks kalaga tol päeval.

Laupäev: Endiselt valgejõel ja endiselt kehv võtt. Vihma oli nüüd juba vähem ja isegi päike andis endast viivuks märku aga mida polnud see oli kala. Skooriks oli se päev vaid üks alamõõduline forell. Tore oli see, et ma kõndisin kaugemale kui ma kunagi varem olen kõndinud ja avastasin palju uusi kohti.

Pühapäev: Avastasime Renega uut jõge. Selle nime avaldan ma siis kui olen võtnud revanzi ühe teatud kalaga :). Ilm oli ilus ja päikesepaisteline. Ühepäevikud koorusid jälle ja me avastasime kauneid kohti. Jõgi paistis algul väga väikesena ja hiljem selgus et ega ta palju suuremaks ei lähegi. Kohati oli vett ainult pahkluuni ja jäi arusaamatuks kus see kala olla võib.Üsna pea hakkas aga kala ennast näitama ja siis läks mölluks. Putukate järele haarati iga kurvi peal. Kala oli tõeliselt aktiivne. Kusjuures seekord ei olnud ta vaid ühepäevikute osas aktiivne vaid ka landi osas. Võttusid oli palju ja alamõõdulisi käis otsas kah üsna mitu.

Viivks käis värskeõhu vanni võtmas ka üks ilus 37cm isend. Ma pean ütlema, et ma pole iialgi nii ilusat jõeforelli kohanud. Tal oli uskumatilt ilus kollane värv ja uskumatult palju tähne. Vaadake ise pilti ja võrrelge mu varasemate piltidega. Ma arvan, et see värvus tuli sellest kollase liivaga põhjast. Teised kalad samast jõest, mudasema põhjaga lõikudest olid tavapäraselt hallikad.

Edasi juhtus üks põnev võitlus millest pajataks detailsemalt: Nimelt silmasin eemalt ühte tumedamat kohta mis tõotas olla süügav. Selles kohast allavoolu oli kohe üks risuhunnik. Sain juba kaugelt aru, et seda kohta valvab keegi suurem ja päris kindlasti ei lasta sinna alla ühtegi pisikest kala. Selleks et sooritada ideaalset heidet pidin aga ületama jõe. Et mitte kala ettevaatlikuks muuta jalutasin natuke allavoolu ja ületasin jõe kaugemalt. Siis hakkasin varitsuskohta otsides sügaviku poole hiilima. Täpselt ideelses kohas oli ka üks väike puu, mille ette ma maha põlvitasin ja mängu jälgima jäin. Kuna ühepäevikuid oli ümbruses palju siis otsustasin ennem loopima hakkamist lihtsalt natuke olukorda jälgida. Üsna pea kukkus vette paar putukat mis kohe vooluga takistuse ette ujusid. Midagi ei toimunud. Putukaid tuli veel aga oodatud mulksu ei tulnud ega tulnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis ma vist tegin isegi paar kontrollviset pisikese pöörlevaga et kindel olla. Midagi ei juhtunud. Jälgisin kala asukohta veel ja siis märkasin, et pisikesed maimud kargasid seal samas veest välja. Sellist pilti näeb tavaliselt järve peal ja see tähendab, et haug või ahven jälitab sööki. Niisamalihtsalt kalamaim veest välja hüppama ei kipu. See sündmus reetis kohe olukorra. Seal varjendis oli keegi, kes hoolimata ühepäeviku koorumisest oli otsustanud kalatoidule jääda. Vahetasin kohe landi vobleri vastu ja tegin heite. Esimesed paar heidet läksid umbes 50cm soovitud trajektoorist kõrvale. Kolmas vise tabas täpselt õigesse kohta. Hakkasin lanti mängides enda poole kerima kui toimusgi täiseti oodatult võtt. Haaramine oli kindel ja kala oli otsas. Nägin kohe et tegu on väga suure forelliga. Ütleks, et kategoorias 1,5-2kg. See oli üllatav selle pisikese jõe kohta. Igatahes kargasin püsti ja liikusin kohe planeeritud trajektoori mööda edasi, et kala kontrolli all hoida ja teda varjendist eemale kiskuda. Kahjus oli see elukas minu kettaseade jaoks liiga tugev ja kimas kärinal risu alla. Veel natuke võitlemist ja läinud ta oligi. Tegin kõik täpselt õigesti ja ritv käitus ideaalselt kala lööke summutades aga ikka pääses minema. Olgugi, et olen viimasel ajal sidurit rohkem peale keeranud tundub, et tuleb seda veel kangemaks timmida. Suurtel kollidel käib jõud lihtsalt üle.

Selle poisiga lähen ma igatahes esimesel võimalusel arveid klaarima.

2,0 KG JÕEFORELL

VARUSTUS:

Ritv: Shimano ForceMaster 2.10 C.W. 5-20g

Rull: Shimano TwinPower 1500XT-RB

Tamill: Salmo 0,22

Lant: Rapala CountDown 5cm värvusega TR

Ilm: Lauspilvisus, vihm, temperatuur 9-10C, kerge tuul

Aeg: 04.06.2009 kell 19:20

Jõgi: Valgejõgi

KALA MÕÕDUD:

Kaal: 2,0KG (kaalutud kohe peale kala tabamist)

Pikkus L: 56cm

Ühtlasi on tegu minu rekordforelliga!

Fotosessioon auto juures jätkus:

Kohe peale tabamist:

Lugu ise on siis järgmine:

Seda korda läksime kalale Toniga. Üks hea põhjus minemiseks oli see, et Toni oli endale just ühe vana Range Roveri soetanud ja seda oli vaja kohe looduses katsetada. Minu ettepanek oli kohe mõnda uut kohta avastama minna kuhu ma Miniga ligi ei pääseks. Nimelt paljud kalakohad on mul just selle pärast avastamata, et selle pisikese autoga ei pääse ligi. Nii tegimegi ja otsisime kaardilt välja pisemad rajad, mida mööda kaugemale pääseks.

Koht kuhu me läksime oli selline aeglasema vooluga ja paistis rohkem haugisõbralik kui forellisõbralik. Teadupärast on Valgejões haugi palju ja see mõte mind just liialt ei erutanud. Hakkasime mõlemad koos vastuvoolu liikuma ja mina ületasin üsna pea sobivas kohas jõe. (Tonil kahlamispükse polnud). Seega jäin vastu voolu liikudes paremale poole mis viske seisukohast on iseenesest ebamugavam aga pole viga. Ma usun, et saime umbes 10min liikuda kui Tonile esimene haugipulk otsa hakkas. Kusjuures otsa hakkas sellisest kohast kus oleks forelli rünnakut oodanud. Ilus kiirevooluline jõekäärak kus keskel oli suur veest väljaulatuv kivi. Väga ilusaid viskekohti palju polnud kuna jõgi oli taimerohke ning enamus taimi olid need suured veealused kupulehed. Üsna peagi, umbes 30 min peale püügi algust jõudsin sellise mugava sirge peale kus paistis olevat järsk kallas minu pool küljes - täiuslik olukord. Lisaks oli veel kallas puudest lage ja viset ei seganud miski. Tegin siis pika heite piki kalda serva ja hakkasin tavapärase rütmiga kerima-pausitama. Minust umbes 5m kaugusel käis landist läbi kergem jõnks (mida mina pidasin taimedeks) ja seejärel toimus tugev löök. Haakisin kindlalt ja möll hakkas pihta. Kuna kala oli otsa jäänud minust umbes 3m kaugusel, siis esimene mure oli ta endast eemale saada, et varustusel oleks rohkem mänguruumi ja et kala ennast tugeva rapsimisega lahti ei kisuks. Üsna kohe sain aru, et tegu on minu esimese üle-kilo kalaga ja see pani adreka pumpama. Astusin ise sammu allavoolu ja keerasin sidruni kiirelt nõrgemaks et kala kaugemale saaks ujuda. Plaan nägi ette teda natuke kaugemale lasta ja siis tagasi väsitada. Läheduses polnud mingeid puuronte kah mida oleks tulnud karta. Pika peale õnnestuski minu ja kala vahel vahet suurendada. Seejärel hakkasin talitama täpselt vanameister Reinu õpetuse kohaselt. Kuna ma kahva ei taha kasutada (mule meeldib põhimõte, et kalale tuleb anda suurem võimalus pääsemiseks) siis otsisin silmadega kiirelt kohta kus oleks võimalik kalale vastu minna. Enda ees oli kallas järsk ja vette ei saanud astuda. Liikusin kala taltsutades umbes 10m allavoolu ja seal leiduski sobilik koht. Olgugi, et kogu möll oli kestnud vaid mõne minuti tundus kala juba üsna taltsas olevat. Olin imestunud kuna varem on isegi 40cm kala suuremat möllu teinud. Tõmbasin siis saagi enda poole ja üritasin teda harata lõpuse tagant. Kuna tegin midagi sellist esmakordselt siis loomulikult esimene katse ebaõnnestus. Kala tegi tugeva jõnksu ja hakkas madalas vees kõvasti siplema. Külm jutt käis seest läbi kuna see pidanuks olema just see koht kus kala minema pääseb. Ime kombel jäi ta külge ja jäi kohe ka paigale. Järgmise haardega olin juba enesekindlam ja tõstsin kala kaldale. Kaldal peale hetkelist siplemist vabanes iseenesest ka lant :). Nüüd kus ma olin kala kaldale tõstnud sain aru, et tegu on tõeliselt suure isendiga. Viskasin lindi peale ja lugesin esimese hooga välja 57cm. Mu reaktsioon oli hullumeelne. Lõpetasin võimalikult humaanselt ja kiiresti kala elu ning otsisin välja kaalu. Tõstsin kala kaaluga üles ja jälgisin närviliselt numbrite jooksmist. Nii uskumatu kui see ka pole keris kaalule ette täiesti täpselt 2,0KG. Nüüd oli reaktsioon veelgi hullem. Ma lihtsalt huilgasin mitu minutit järjest. Adrenaliin oli nii laes, et isegi kui ma oleks tahtnud siis ma poleks suutnud juubeldamist lõpetada. See oli mingi taolise heli vallandumine nagu odaviskajatel peale pingutust - vaevalt et nemadki lihtsalt moe pärast karjuda tahavad. Nad lihtsalt ei kontrolli häälepaelu. Siinkohal tahaksin välja tuua veel mõned huvitavad asjaolud. Nimelt liikus Toni vastaskaldal minust natuke ees pool ja oli järelikult sellest kohast juba mööda kõndinud. Loogiliselt võttes oleks suur ja tark kala pidanud kohe vehkat tegema. Teine huvitav asi selgus siis kui ma mõned sammud edasi astusin ja jõge just võtu kohast täpsemalt uurisin. Nimelt ei olnudki selles kohas nii järsk kallas kui ma arvasin. Kallas oli küll järsk veepinnast üleval pool kuid vee all oli serv pigem lauge ja tihedalt täis neid veealuseid kupulehti. Hiljem reinule oma seiklustest rääkides viitas ta kohe ühele enda trofee pildile ja kinnitas, et just kuppude servast paljud suured isendid tulnud ongi.

Selle sündmuse varjus tundub edasise päeva kirjeldus mõtetuna aga olgu öeldud, et Toni sai vist miski 4-5 alamõõdulist haugi ja mina sain ühe 47cm hauginolgi kes mõistagi tagasi ujuma läks.

Forelliga polnud meil kummagil tol päeval rohkem kontakti.

On päevad ja püügid, kus ma tunnen, et ma olen kõik selleks teinud, et suurt kala saada - visked on imeilusad, kohad on ideaalsed, kala on aktiivne jne. Sellel päeval neid asju ei olnud - oli lihtsalt kamaluga õnne. Liiatigi veel, et nüüdseks on selge, et seal kandis pole kellegil (rääkinud olen kolme inimesega) viimase 4-5 päeva jooksul mõõdukala otsa tulnud. Võtt on lihtsalt mingite tingimuste tõttu väga kesine olnud. Kusjuures minu saadud forelli kõht oli kah täiesti tühi, mis näitab, et ta polnud mõnda aega sööma peal olnud.

Selline tore lugu juhtus minuga neljapäeval 04.06.2009.

See koletusuur jõeforell on kindlalt minu "elukala" ja seda laadi rekord mis pikaks ajaks purustamata jääb.

Seda korda õnnestus kalal käia nii laupäeval kui pühapäeval. Laupäeval juhtus selline kole lugu, et avastasin hommikul õudusega, et mu varustus on kadunud. Pikemal juurdlusel meenus, et võis tõesti juhtuda selline katastroof, et esmaspäeva õhtu eufoorias asetasin metsas õnge auto katusele ja panin minema. Sellel teemal ma pikemalt ei peatu kuna on häbi ja on valus. Päevast endast: Kalale läksime Valgejõele kahekesi. kaasas oli üks väike sugulane kes hirmsasti kalale on tahtnud tulla. Päev oli ilus ja algul paistis et kala on päris aktiivne. Pisikest kala liikus palju ja isegi tunti landi vastu huvi. Hiljem alles selgus et ega tegelikult keegi otsa ei jää ja enamus suuri kalasid üldse lanti võtta ei taha. Põhjuseks siis see, et ühepäevik koorus ja kala sõui ainult putukat. Minu jaoks oli see esimene kord sellist vaatemängu näha. Suured kalad käisid pinnas ja näitasid ennast nii avalikult et karp jäi lahti. Huvitav fakt oli see, et enamus kaladel oli mingi enda kindel koht kus nad passisid ja järjest putukaid mugisid. Isegi inimeste kaldal liikumine ei hirmutanud neid ära. Tavaliselt panevad forellid juba esimesel hetkel leekima kui piisavalt ettevaatlik pole. Olukorra ilmekaks väljendamiseks võtsin ühe söömaorgia linti ja video on siin:

Huvitav on veel see, et kui me peale poolt tundi kala meelitamist minema läksime ja peale tervet tundi aega tagasi tulime siis ta oli ikka veel seal ja mugis samamoodi edasi. Kokkuvõtteks oli laupäev kaunis ja Valgejõgi suutis taas neidata endast sellist külge mida ma veel näinud ei olnud. Kalasaak oli muidugi null.

Pühapäev: Päev algas vara ja edukalt. Üsna alguses käisid otsas kaks mõõdukala. Mõlemad olid 37cm aga kuna päev oli alguses ja minu latt on vahepeal natuke kerkinud siis alla 40cm kala enam hästi koju ei taha viia. Lasin nad tagasi kosuma. Aga ennem veel kui ma kaladeni jõudsin sain korraliku šoki osaliseks. Põrnitsesin jõepõhja kui järsku ujus vee all vaatevälja midagi kohutavalt suurt. See oli tõeliselt suur ja lai ning taipasin kohe, et tegu ei saa olla forelliga. Lihtsalt nii suurt jõeforelli ei saa sellises ojas olla. Üleüldse nii suurt kala ei tohiks olla. Peale paari mõttesekundit taipasin, et näen enda ees kobrast ujumas. No tõsimeeli, kui paljud on näinud vabas looduses enda ees vee all kobrast ujumas. Vee peal näeb neid ujumas küll ja üks teine koppraonu seda ka mõned minutid hiljem tegi. Igal juhul oli vaatepilt võimas ja ehmatus suur. Edasi liikudes võttis kala hästi ja pisikesi poisse läks tagasi ikka kamaluga. Võibolla oli asi kinni selles, et ma olin kalale läinud üsna vara hommikul - umbes 5:30. Igal juhul päev saabus ja päike tõusis kõrgele ning võtmine jäi harvemaks. 

Isegi kaskede alleel oli liikumist vähe. See on see koht kus mõned korrad tagasi nägin suuri kalu lausa parves ringi ujumas. Seekord nägin vaid pisikesi. Natuke maad hiljem tuli lagedale ka põhjus. Leidsin kaldal hunnikus maha jäetud võrgu. Viha oli suur ja ilmselgelt lasin noa käiku. Oleks tikud kaasas olnud siis oleks ilmselt tule kah otsa pannud aga ma usun, et peale seda lõikumist enam võrk kasutatav pole. Pealegi paistis, et need huligaanid olid selle nii ehk naa mädanema jätnud kuna võrk oli sodi ja puuoks paksult täis ja lahti poleks enam õnnestunud arutada. Igal juhul on kurb selliseid asju näha. Edasi liikusin üles voolu sellistele aladele kus ma se aasta käinud ei olnud ja tulemus oli tore. Otsas käis reaalselt kolm 40cm kala aga võitluses jäid nemad peale. Natuke hakkas tuju rikkuma et kui kala sedamoodi võtab siis kuidas ma nii nõrk olen ja neid taltsutatud ei saa. Ajasin asja selle ajutise õngekomplekti kaela mis ma endale kombineerinud olin. Ketas oli kehv ja kaigas oli kange jne.

Igal juhul lõpuks saabus ka hetk kus mina jäin võitluses peale ja kaldale tuli ilus 41cm jõekas.

Ilm oli selge ning kerge tuulega. Temperatuur oli saagi hetkel ilmselt juba 24C kandis. Landiks siis minu üks põhitegijatest: Jõeka värvides Rapala Countdown.

Ilus Esmaspäeva õhtu

Liiga palju on möödunud hetkest mil ma viimati kalavete äärde sain. Viimane kord oli nädalavahetusel 8-10. Tookord nägin kala rohkelt aga midagi sellist polnud mis miinimum nõuded oleks täitnud. Oli kõvasti pisikest forelli ja pühapäeval oli kõvasti pisikest haugi. Need kõik tulid Pirita jõest.

Nüüd siis  eilsest päevast. Nimelt otsustasin, et pole piisavalt kaua kalal käinud ja pean minema ennem kui nädalavahetuse ära ootan. Nii oligi, võtsin Kadri kah kaasa ja suundusime metsa. Lühike kokkuvõte oleks selline: õhtu oli päikeseline, 19C ja kerge tuulega. Püüdsin vahemikus 18:30 - 21:00. Kala oli väga aktiivne. Alguses proovisin madalamates kärestikulistes kohtades noorjärku meelitada, et kala aktiivsust kindlaks teha. Neid tuli landile järele ikka kamaluga. Tõesti neid 10cm pikkuseid noori ikka kimas järele iga teise viskega. See andis enesekindlust, et lant on ilmselt õige ja et tasub püüda. 

Edasi liikusin sügavamate aukude poole ja kuskil vahepeal tegin täiesti juhusliku kontrollviske, kui tabasin oma esimese korraliku kala. See oli üks nendest visetest mida tehakse selle pärast, et viskekoht on lihtsalt nii mugav. Tavaliselt

 muidugi kala seal pole, kus on mugav püüda :). Igal juhul ilus 40cm isend tegi korra tugeva löögi ja siis haaras. Mäng oli vahva - kala käis mitmed kändude ja kaldaalused läbi - hea et külge jäi. Landiks oli roheliste täppide ja musta põhjaga BlueFox pöörlev.
Edasi liikusin veel sügavamate aukude poole ja sidusin nende kammimiseks otsa ühe uue Edi vobleri. See polnud veel kordagi vees käinud aga toitis kohe esimesel päeval. Kala tuli üsna loogilisest kohast - kiirem vool läks üle aeglasemaks lohuks ja seal ta oligi. Täpsemalt siis tegu landiga Edi Classic 5cm Lepamaimu toonides.

Tore seik oli see, et kohe kui teine kala võttis ja mul kergeks rabelemiseks läks, kuulsin kuidas vastaskaldal läks kõvaks müdinaks. Keegi ikka jooksis elu eest. Kohe peale jooksu käis kõva sulpsatus ja siis taipasin, et hambapastamüüja oli minu lärmi peale leekima pannud. Üks jõekäänak hiljem jüdsin ka selle härra ukse ette. Palun väga - pildid on siis minu kõrgune koprakuhil. Kes selle ära tunneb see teab kus kandis Valgejõel ma kalal käisin :)

"Kevad on ilus aeg" ütles Rein Truumets ühes oma artiklis

Tuleb temaga nõustuda. Kell on alles 15:30 aga päev on juba väga ilus olnud. Tänane esialgne plaan oli minna mere äärde aga plaanid muutusid ja kell 10:00 olin hoopis jõe ääres. Seekord oli ka kadri täitnud oma lubaduse ja minuga kaasa tulnud. Mõtlesin, et ehk saab talle mõnda kala näidata kuna seal kandis näeb kala praktiliselt alati. Võtta nad ei pruugi aga inimesi märgates põgenemas näeb neid küll.

Jalutasime siis pikki ojaäärt ja ma hakkasin tasapisi loogilisemate kohtade juures proovima. Tublid pool tundi ronisime mööda võsa ja ma kompasin vett aga kaladest polnud märkigi. Tundus, et loodus on veel liiga lage ja ei kaldal ega vees pole ühtegi sobilikku kohta varjumiseks. Kuna seles ojas on vesi ülimalt selge siis näeb kogu põhja täiesti selgelt ja üsna kindlalt näeb kala mind ennem kui mina teda. Kadril sai üks hetk kõrini ja ta ütles, et läheb auto juurde kuduma. Hetk peale seda kui ta lahkus nägin esimest kala. Paistis selline tubli üle 30cm kala ja ta jäi veel minu nina alla vaikselt passima. Hüüdsin kadri aga ta enam ei kuulnud. Kala tegi kah üsna kiirelt vehkat tundmata mingit huvi minu landi vastu. Jalutasin edasi ja üsna pea oli esimene kala otsas. Mängis täitsa toredasti ja ma olin üsna kindel et tegu on mõõdukalaga. Kui olin ta kaldale tõstnud siis veendusin, et mõõdus oli ta vaid nibin nabin. Ehk miski 5mm üle :).

Kuna pole juba tükk aega ühtegi kala koju viinud siis võtsin ta kaasa. Jalutasin edasi teadmisega, et magusamad püügikohad on alles ees.

Varsti silmasin ühte poolkõva kohta, milles ma väga kindel ei olnud aga tegin siiski proovi. Tegu oli sirge lõiguga kus minust umbes 15-20m kaugusel oli ühes kohas 4-5 puud risti üle oja. Teadsin, et seal all kindlasti ennast keegi peidab aga viskekoht polnud soodne. Nimelt oleks hea visata sellisest varjekohast ülesvoolu lant risti eest läbi. Kuna aga vesi on väga selge, siis paneks kalad kohe minema kui ma prooviks sellest paigast mööda hiilida. Kasutasin taktikat mida ma ka varem kasutanud olen ja hakkasin ülesvoolu loopima täpselt varjekoha taha. Ehk et kaladele selja taha. Elu on näidanud, et peale paari sulpsakat tulevad forellid allavoolu vaatama mis toimub ja võivad lanti haarata. Umbes teisel viskel nägin, et üks kalapaar ujus landile järele. Mõlemad olid silma järgi jälle mõõdus. Nüüd hakka seiklus mida ma varem näinud pole ja mis kummutab mitmed mu uskumused.

Järgmise viskega tulid jälle mõlemad kõrvuti järgi ja üks haaras lanti. Pihta hakkas tubli möll ja kala tegi mitu pisemat küünalt. Hämmastav oli see, et teine kala ei kihutanud selle siplemise peale hirmunult minema vaid ujus möllava kala kõrval ja uudistas mis toimub. Üsna pea konksu otsas olnud isend minema. mõtlesin, et see on nüüd šokis ja ilmselt kaob silmapiirilt. Paari viske pärast tulid jälle mõlemad kalad samast kohast mu landile järgi. Jälle toimus võtt ja hakkas möll. Pakkusin, et nüüd on tegu teise kalaga kuna sama kala ilmselt on haiget saanud ja enam ei taha. Kordus sama nali. Üks siples ja teine ujus kõrval. Jälle pääses kala minema. Mõtlesin, et no nüüd nad küll enam võtta ei tohiks. Olles samas näinud just uskumatut etteastet otsustasin edasi proovida. Varsti vastupidiselt minu arvamusele tulid nad jälle kahekesi landile järele ja üks haaras. Väsitasin kala üsna pikalt, et välja tõstmine oleks valutum ja üsna pea oli kala kaldal. Pikkuseks seekord 38cm. Kuna kõik minu tõekspidamised olid juba kummutatud otstasin sama puu kõrvale edasi loopida. Algul polnud kalast märkigi aga peale umbes viiendat viset sööstis ta ikkag välja ja võttis. Ka seekord jäin mina peale. Silma järgi paistis, et on isegi suurem kui teised seni saadud kalad. Mäng oli samuti jõulisem. oli juba täitsa jalgade juures kui võttis kätte ja kimas siduri kärisedes vastu voolu jälle 5 meetrit eemale. Nii mitu korda. Muide mõlema kala väsitamise viimased etapid võtsin ka videolindile. Tõstsin kala kaldale ja mõõtmine näitas, et tegu on 42cm pikkuse tumeda isendiga. Fantastiliselt ilus kala ja ühtlasi minu senine rekord. Kõikide täna saadud kalade täpsed parameetrid on paremal ekraani servas. Vägev seiklus ja uskumatu uus fakt minu teadmistes: ühe kalaga võitlemine ja välja tõstmine ei kõiguta kuidagi teisi lähedal olevaid kalasid kui sa ainult ise suudad võrdlemisi rahulik püsida.

Edasi minnes oli ainult üks võtt veel ja siis oli vaikus. Kalu nägin ma loomulikult palju aga huvi minu landi vastu ei tuntud. Üks huvitav olukord oli veel natuke hiljem kui ma hiilisin kaldale ja nägin, et minu jalge ees oli kuskil 10 kalane forelliparv. Pooled olid julgelt üle 30cm ja paistsid mõõdus olevat ning teine pool seltskonnast olid pisemad. Täitsa uskumatu. Ma ei teadnud kuidas käituda kuna iga pisemagi liigutuse peale kimas kamp meetri jagu siia ja sinna. Kui lant vette maandus siis nad pigem kimasid laiali kui tundsid huvi. küll nad kimasid kaldajärsaku alla ja tulid jälle välja ja üks aktiivsem tegelane kimas veel tükk aega mu kõrval ringi. Samas olid nad ikka vist piisavalt häiritud juba et lanti nad ei võtnud. Lõpetasin päeva üsna varakult kuna kogu nauding oli juba mitmekordselt käes.

Nii mõnegi jaoks on huvitav teada, mida kalad on söönud, et ise landi valikul targem olla. Siit siis info mis ma kalade kõhust leidsin. 36cm kala oli emane ja tema kõht oli pungil täis krevette ning mingeid veidraid vastseid millele ma nime ei oska anda. 38cm isend oli taas emane ja kõht oli tühi, vaid paar puruvana. 42cm suur tume isend oli isane ning hämmastavalt oli ta kõhus 12cm pikkune konn. Mitte mingi pisike konnapoeg vaid ikka korralik konn. Prae kõrvale oli ta veel napsanud ka mõned puruvanad ja krevetid. Ühtlasi sai tuvastatud, et need teised kaks kala kes koos ujusid ja koos mu kotti läksid olid paar. Ei tea kas see oli juhus või forellidel mingi paari moodi asi tekibki. Peab raamatst lugema.

Ahjaa, viimased faktid. Töötas jälle minu vana hea 6cm Rapala Countdown jõeforelli värvides lant. Panin selle otsa peale seda kui olin katsetanud Edi voblerit ja kolme ise värvitud pöörlevat. Ilm oli täiesti selge ja päikeseline. Sooja umbes 19-20C. Lagedamate kohtade peal oli tuuline. Õhurõhk on päeva jooksul üsna stabiilne püsinud, vaid väga kergelt langenud.

Pühade nädalavahe

Käisin mere ääres kokku kolmel päeval. Esimesed kaks olid tõsisemad piitsutamised ja pühapäeval käisin lihtsalt korraks Paldiski poolsaart avastamas. Midagi imelist ma sealt ei leidnud. Need kohad kus käisin olid üsna liivased ja laine oli kõik sogaseks peksnud.

Reede oli hea päev. Algatuseks läksin samasse kohta mis nädal tagasi oli väga edukaks osutunud. Sama kivi otsast ei tulnud seekord mitte üks tonks. Otsustasin liikuda umbes 10-20m kaugusele teise kivi otsa kust sai visata piki järjest asetsevate suurte kivide serva. Esialgu kohe kõige magusamasse kohta ei visanud vaid tegin paar viset rohkem avamere poole. Siis heitsin plaanitud kohta ja kohe toimus löök millele järgnes ka edukas haaramine. Kala möllas mis hirmus ja kargas paar korda veest välja. Kahjuks seekord jäi jällegi kala peale ja mina kaotajaks. Kohe paar viset hiljem haaras samast kohast järgmine. Möll oli lühem ja jälle sai minema. Ilmselt oli seal mingi pisike parv sest mõned visked hiljem järgnes üks suuremat sorti isend mu landile päris jalgade ette. Kolm oli kohtu seadus ja selles kohas ma rohkem kala ei näinud. Hiljem jalutasime Renega veel uusi kohti avastama ja neljas kontaks toimus kohas kus ma seda ei oodanud. Põhi lihtsalt ei tundunud loogiline aga kuna mu meriforelli püügi kogemus on nii üürike siis mis loogikast ma ikka räägin ... Seekord tuli kala taas landile järele ning hiljem enam näole ei andnud.

Laupäev oli minul täielik null päev. Renel oli üks äraminek aga see oli kahepeale ka kõik. Kusjuures Laupäeval tegime katset jõuda mere äärde natuke varem. Abi polnud sest miskit ...

Jätkame siis merika jahti ja küll ma kunagi midagi kätte ka saan.

Mereääres

Ilm on fantast. Vesi on selge nagu vahemeres. Temp kivi peal 10 kraadi.

Peale selle pildi ja esimese sõnumi saatmist alles läks päev tõeliselt põnevaks.  Sõnumi toksimise ajal hüüdis Rene, et tal oli võtt. Üsna pea oli ka see huviline tal otsas aga kahjuks pääses üsna jalgade juures minema. Kusjuures Rene püüdis just selles kohas kuhu ma plaanisin peale sõnumi kirjutamist kohe ronida.

Minu püük jätkus endiselt tulemusteta ja ma ei olnud ikka veel veendunud merepüügi tulemuslikkuses. See kõik muutus üsna pea. Olles roninud ühe järjekordse kivi otsa, hakkasin tuimalt loopima ja püsisin kannatlikult umbes 10-15min ühes kohas. Kuna vesi oli erakordselt selge, siis hakkasin oma lanti juba päris kaugelt nägema. Ühel tõmbel märkasin oma landi järel umbes poole meetri kaugusel hõbedast helki ja kohe peale seda oli kerge löök. Ei saanud päris kindel olla kas see oli kala või ma lihtsalt lootsin seda. Üsna pea nägin aga kindlalt kala. Ilus suur tumeda selja ja hõbedase küljega kala jälitas suurte kaartega kihutades mu lanti ja pööras ringi alles paari meetri kaugusel  minu jalgadest. Adrenaliin hakkas pumpama kuna see oli minu päris esimene kontakt meriforelliga. Paar viset veel ja siis nägin selgelt kuidas forell jälitas lanti ja haaras. Hämmastav vaatepilt. Kuna võtt toimus umbes 5-6m kaugusel siis ei olnud eriti pikalt ruumi tema väsitamiseks. Kerisin ta lähemale ja otsustasin ümber kivi teda natuke väsitada aga mingil hetkel tegi ta osava nõksu ning pääses minema. Usun, et vähene kogemus on siin põhiline põhjus miks ta minema pääses. Kala oli ilus ja tugev ning mängis vahvalt. Ma tegin üsna kõva häält juba siis kui kala otsa jäi ja veel kõvemat häält kui ta minema pääses. Pole just kõige asjalikum käitumine kalal olles aga adrenaliin oli lihtsalt nii laes.

Olles sisimas veendunud, et peale seda röökimist seal kohas enam püüda pole mõtet jätkasin ikkagi loopimist. Mõned visked hiljem kohe peale viset kui kerima hakkasin tundus lant kinni jäävat. Nimelt on peale heidet ju jõhvi umbes 50-60m väljas ja selle pikkuse venivus on suur. Seega ei saa selliselt kauguselt aru mis tegelt toimub. Igatahes tundus, et lant jäi kinni ja ma tegin paar tugevat ning järsemat tõmmet, et lant kätte saada. Tundus, et natuke andisgi järele ja ma hakkasin kerima. Siis hakkas sidur käriseme ja pinnale teggis suur vahutav laine. Algul kohkusin ja ei saanud aru mis toimub aga üsna kohe oli selge, et otsas on midagi väga suurt. Ennem kui ma arugi sain lõtvus jõhv ja ma hakkasin kiirelt kerima oskamata midagi arvata. Siis taipasin et see elukas võttis landi ja läks. Kõige huvitavam oli see, et peale landi lõtvumist tegi kala veel pinnas paar pööres loopides vahtu igas ilmakaares. Kõik toimus nii kaugel, et kala enda suurust ei näinudki - ainult laineid nägin. Süda peksis ja me Renega lihtsalt vaatasime silmad pärani mõteldes, et mis elukas see küll olla võis.

Igal juhul oli väga kogemuste ja elamuste rohke päev ja ma saabusin koju väga rahulolevana.

Kehv ilm ja tühjad pihud

Täna oli võrdlemisi nadi ilma ja kala ei saanud. Või siis õigem oleks öelda, et asjaolu, et ilm oli kehv selgus õhtuks :). Nimelt teinekord võib inimlooma jaoks kehv ilm tähendada kalale väga head võtuilma. Täna oli ilm nii minule kui kalale kehvapoolne. Taevast sadas mingit ollust ja temperatuur oli 2-3 kraadi. Päikest ei näinud.

Õnneks päris ilma kontaktita ei jäänud. Alustasin Valgejõelt, kus kohe 15min peale püügi algust ujus paar väiksemat forelli landile järele ja üks ka haaras. Haaras kehvasti ja nii ta mõõtmata jäigi. Peale seda ei näinud ega kuulnud ma enam kaladest midagi. Pale mõningast jalutuskäiku looduses otsustasin lahkuda ja rännata mõnda uut püügipaika avastama. Läksin vaatasin Jägala jõele aga ega ma seal ka kala ei näinud ning see koht mida avastasin kõige sümpaatsem kah ei tundunud.

Vot selline vähese kalaga nädalavahetus oli.

Nigela võitu ilm

Täna on see päev kus ma blogiga algust tegin ja järjest kõik 2009 hooaja mälestused kirja panin. Kalal käisin ma ka.

Ilm oli kehva võitu. Temperatuur oli küll 3 kraadi aga tuul oli lõikav ja häiris natuke. Visked ei tulnud alati välja ja külm oli ka. Kala oli väga passiivne. Ainuke kontakt kalaga oligi pildil olev alamõõduline kes tuli sellisest kohast kust ei osanud oodatagi. Algul tahtsin sellest jõelõigust üldse mööda kõndida kuna see polnud eriti huvitava aga siis ikka otsustasin, et proovin sest kunagi ei tea, kus kala on. Esimese korraga haaras lanti aga ei jäänud kinni. Paari viske pärast haaras edukalt ja oligi otsas. Ilus priske alamõõduline. Rohkem ma isegi ei näinud kala.

Värvisin pöörlevaid ja ostsin mõned Eduard Terase landid

Üks väga tore üllatus on see, et Salmoga Kalale kauplus, mis asub minu kodule mugavalt lähedal, on oma tootevalikusse võtnud Eduard Terase landid. Ma võtsin siis kohe peoga.

22.03.2009

Ilm oli fantastiline ja kala oli palju. Landi otsas käs vist umbes 5 forelli kuid kõik olid alamõõdulised ja läksid tagasi ujuma. Haaramas käis ka kas suuremat isendit aga otsa kahjuks ei jäänud.
See isend jäi landi külge seljaga. Ei kujuta ette kuidas see tal õnnestus.
See kala tuli ühe pisema Edi Classicu peale. Käisin nimelt paar päeva ennem Reinu juures ja sain mõned pisemad Edi landid. Kõik muud kalad tulid 7cm halli seljaga Ediga. See ei ole sam, mille järel ma sukeldumas käisin, kuna see läks eelmisel korral kahjuks katki. Muretsemiseks pole põhjust kuna nüüdseks on see hea kuulus lant juba teel Eduardi kätte uut keelt saama (see murdus imekombel ära). Asenduslant on peaaegu sama värviga aga teistsuguse keelega.

Kevikud (ladina k. perla) teevad sugu - neid on kõik kohad täis

14.03.2009 - tihe päev

Päev algas ilusti. Olin umbes 30 min püüdnud kui viskasin taas oma kuulsa Eduard Terase landi vastaskalde lähedale roika otsa kinni. Rapsisin kõvasti, et lahti saada ja imekonbel sain isegi landi kätte. Vannun et seekord oli tegu sellise kinnijäämisega et see ei oleks tohtinud lahti tulla. Imesid juhtub. Mis veel huvitavam, järgmise viskega toimus löök. Kala kinni ei jäänud aga ma jätkasin meelitamist. Tuli landi järel minu jalgade ette ja paari viskega haaras ka otsustavalt. Pikkuseks seekord 37cm. Väga ilus kala ja maitses kah hästi.

Edasi läks päev huvitavaks. Võtma hakkasid ainult haugid. Seda ilmselt seepärast, et seal kandis olid sedalaadi aeglased kurvid. Kaldal käis 5 hauginolki ja haaramas käisid veel mõned. Kusjuures ma olen kindel, et nende viie puhul oli tegu kolme erineva kalaga. Paar tükki käisid kaks korda värsket õhku hingamas.

07.03.2009

Nädal hiljem kui olin kaotanud endale tähtsa landi naasesin sündmuspaigale. Seekord olin relvastatud korralike polariseeritud klaasidega ning suundusin meelekindlalt landi päästetöödele. Ronisin ettevaatlikult sisse ja hakkasin jõepõhja uurima. Otsisin arvatava asukoha hoolega läbi kuni silmasingi mingit heledamat objekti. Kuna vesi oli võrdlemisi sügav siis ei tahtnud kohe käega järele sukelduda vaid sorkisin eeldatavat lanti toikaga. Sain kinnituse, et olin leidnud õige asja. Nüüd oli valida, et kas ajan landi kaikaga lahti või sukeldun käega järele. Kuna tegu on ujuva landiga siis kartsin, et võin sellest üldse ilma jääda kui too peaks vooluga kaasa minema. Otsustasin, et pean käega landist kindlalt kinni haarama ja ta välja võtma. Järgmise sammuna oleks olnud tark otsus soe pesu seljast võtta aga ma ei teinud seda. Käärisin käise üles ja haarasin landist. Nagu arvata võis oli vesi sügav ja käsi läks kuni õlani vette. No oli mis oli aga landi sain kätte ja selle võibki päeva tippsündmuseks nimetada kuna kala ma vist ei näinud (ei mäleta). Ja isegi kui oleks näinud, siis oleks päeva suurim saak ikkagi Edi Classic olnud. Siinkohal pean sobilikuks reklaamida Visioni sooja pesu. Nimelt pidas see märjana täpselt sama hästi sooja kui kuivana. Müstika - igat penni väärt. http://www.visionflyfishing.com/page.php?page_id=33&c=44&pid=185

01.03.2009

Sel päeval käisin siis Valgejõel jääaukusid otsimas. Nimelt valdav osa jõest oli jäätunud ja kohti kuhu lanti visata oli üsna hõredalt. Lühidalt siis piltidest:

1. Alamõõduline, mille tõmbasin kohe esimesest kiirema vooluga august välja. Päev algas ilusti.

2. Täpselt mõõdus kala - 36cm. Tegu siis hooaja esimese mõõdukaga. Siinkohal tahan ära mainida, et tema kõhna välimuse taga peitus ka kehva maitse. Ei oska öelda, mis tal häda oli. Igal juhul oli see forell täielikult kalatoidu peal. Kõhus oli kaks pisikest kala keda ma enam tuvastada ei suutnud (aga tundusid põhjakalad olevat) ning kolmas oli veel lausa kurgus. Kala tuli kohe teisest august, mis oli 10m ülesvoolu.

3. See pilt illustreerib augu suurust kuhu ma landi viskasin.

4. Siia kohta jäi põhja minu armas kallis ainukene Edi Classic, mis kõik selle hooaja kalad oli toonud. Olgugi, et mul kahlamispüksid jalas olid, ei läinud ma landile järgi kuna prillid olid koju jäänud ja väga raske oli läbi vee midagi näha. Panin roika püsti, et kunagi hiljem otsima tulla. Nagu näha, siis ma madistasin seal jää serval üsna pikalt. Lõhkusin jääd ja ehitasin süsteeme, et kuidas lant üles leida ning kätte saada. Tuju oli täitsa nullis.

24.02.2009

Tollest päevast ei meenu mulle eriti midagi aga ilmselt olin ma sel korral Renega ühe lahtise oja peal kus see kala meie aniukeseks jäi. Kui ma ei eksi, siis tol korral nägime ühte kala veel, kes mu landist mööda haaras aga üldiselt oli vaikne. Landiks minu eelmise aasta lemmik - forelli värvides Rapala Countdown.

Esime jäädvustus 2009 forellihooajast

Esimest korda jooksin jõe äärde muidugi kohe esimesel Veebruaril, kui keeluaeg lõppes. Tol päeavl oli aga nii külm, et nöör külmus ära ja kala ma ei näinud. Ilus oli sellegi poolest ja päev oli nauding. Juuresolev pilt on kohe järgmisest nädalavahetusest - 7.02.09. Kahjuks ei mäleta ma kus ma käisin ja mis tingimused olid. Nii palju võib öelda, et see alamõõduline tuli mina vana hea Edi Classicu peale (7cm ja halli seljaga/ oranzika kõhuga). Tol hetkel oli see minu ainuke Edi lant.

Proovime jälle blogimist

Aastaid pole ma juba blogi kirjutanud. Peamine põhjus on see, et mulle ei meeldi oma igapäevategemisi kirja panna ja pole nagu mingit suuremat projekti ka käsil olnud millest kirjutada. Samas teadvustan endale, et mul poleks ka aega iga päev sellise kirjutisega tegeleda.

Viimati kirjutasin päevikut oma korteri remondist, mida paljud huviga jälgisid. Nagu ka tol korral, on nüüd eesmark põhiliselt enda mälestused kirja panna, mitte võõrastele huvitavat lugemist pakkuda. Samas ei viitsi ma oma tegemistest sõpradele kogu aeg sõnumeid saata ja kui ma pildid, jutud siia üles panen, siis on omal lihtsam.

Räägime siis alustatava päeviku sisust. Eesmärk on salvestada kõik enda kalalkäigud, eeskätt just korrad kui ma forelli käin jahtimas. Paneks kirja võimalikult palju infot iga püügi kohta: aeg, lant, vee temp, õhu temp, tuul, päike/pilvisus jne. Eks töö käigus selgub mis infot ma kõike kirja viitsin panna. Suurim tulu sellest päevikust peaks olema mulle endale selle näol, et saan hiljem tehtu üle lugeda ja õppust võtta.

Peale seda sissejuhatust kavatsen üles rivistada kõik selle hooaja tehtud pildid ning meenutan mis tingimustel kalad kätte sain.