Eldorado

Laupäeval kalal käies oli kaladega nii palju kontakte, et neid kirjeldada ja üles lugeda on pea võimatu. Osad pole meeles ja teiste peale läheks palju kirjaruumi. Olgu öeldud, et kaldal käis 6 mõõdus kala millest üks 1,0kg kala tuli ka koju. Teised olid 36-39 cm ning jäid minu isiklikust alampiirist alla poole.

Ma arvan, et hea võtt oli suuresti kinni halvas ilmas. Vihma kallas üsna tublisti ja kõige parem võtt oli nendel hetkedel kui sadu oli tugev. Siis oli kala ilmselt piisavalt hajevil ja ei näinud mis kaldal toimub ja et keegi seal üldse varitseb. Väikesed kalad olid nii näljased et ründasid pidevalt. Need kes suu rohkem lahti viitsisid teha ja külge ka jäid olid landi endal nii kurku tõmmanud et ma nägin kurja vaeva nende päästmisega. Landivalikust nii palju, et kala võtis seda lanti mille otsa sidusid. Suurt vahet polnud (samas ma mingeid veidraid lante ei proovinud kah, kõik old ikka minu parimate seast).

Suurtematest kaladest nii palju, et võitlesin kokku 5 kalaga kes olid kindlalt üle 1kg. Kahjuks enamustes võitlustes jäi kala peale. Ei teagi mida ma valesti teen, et nad esimese rabelemisega ennast lahti suudavad harutada. Kui esimene rabelemine möödas on ja kala sõitma hakkab siis üldiselt ta enam nii lihtsalt lahti ei saa. Seega pean ma kohe alguses midagi teisiti tegema.

Selle 1kg kalaga, kelle ma lõpuks kaldale sain oli päris vahva seiklus. Nimelt ma olin oma käimisega jõudnud nii kaugele, et oli aega tagasi tulema hakata. Tulin siis vaikselt kaarega jõest eemal ja astusin teatud kohtades jõe äärde, et saaks veel mõned visked teha. Õues hakkas juba ämarduma. Siis see juhtus. Üsna minu lähedal haaras keegi lanti ja ma haakisin. Algas õudne rabelemine ja seejärel kiire sõit. Hakkasin kohe kala juhtima, kuna lähedal oli palju oksi ja risu. Kohati oligi kala mingi oksa taga kinni ja mina olin juba kindel, et nüüd on tal minek. Kogu selle aktiivse tegevuse käigus ei märganud ma kopraauku ja astusin sinna sisse. Seal ma siis olin, rinnuni augus, vett ei näinud ja üks käsi oli ridvaga õhus ning väsitas kala. Päris naljakas võis see kõrvalt tunduda. Igal juhul ronisin välja ja libistasin ennast kaldajärsakust kalale vastu. Kartsin, et all on sügav muda aga õnneks oli kõvem põhi ja ma sügavale ei vajunud. Natuke veel väsitamist ja saingi näpud lõpuste taha. Kaldale tõstes selgus miks sellel kalal nii palju jõudu oli ja kuidas ta nii suurelt ringi sai kimada. Nimelt oli lant kinni kala külje pealt. Ja mitte suu või lõpuse küljes vaid päris keskel. Ilmselt peale esimest haaramist jäi lant suhu ja siis keerutamisega tõmbas ta endale jõhvi ümber ja lant libises kuidagi külje peale. Ei teagi kuidas see juhtus aga otsa ta jäi ja kaldale ma ta tõin.

Ilmaolud: lauspilvisus, 17C, alates teisest päeva poolest pidev vihm vahelduva tugevusega, vähene tuul.

Lant: Palju kala tuli isevärvitud pöörlevaga, veel proovisin paari Edi lanti, lõpuks jäi otsa Are vobler ja see tõi ka kilose kala. Are vobleri toonid olid: kollakas kõht ja hallikas selg. Pikkus u 6cm.