Seda korda õnnestus kalal käia nii laupäeval kui pühapäeval. Laupäeval juhtus selline kole lugu, et avastasin hommikul õudusega, et mu varustus on kadunud. Pikemal juurdlusel meenus, et võis tõesti juhtuda selline katastroof, et esmaspäeva õhtu eufoorias asetasin metsas õnge auto katusele ja panin minema. Sellel teemal ma pikemalt ei peatu kuna on häbi ja on valus. Päevast endast: Kalale läksime Valgejõele kahekesi. kaasas oli üks väike sugulane kes hirmsasti kalale on tahtnud tulla. Päev oli ilus ja algul paistis et kala on päris aktiivne. Pisikest kala liikus palju ja isegi tunti landi vastu huvi. Hiljem alles selgus et ega tegelikult keegi otsa ei jää ja enamus suuri kalasid üldse lanti võtta ei taha. Põhjuseks siis see, et ühepäevik koorus ja kala sõui ainult putukat. Minu jaoks oli see esimene kord sellist vaatemängu näha. Suured kalad käisid pinnas ja näitasid ennast nii avalikult et karp jäi lahti. Huvitav fakt oli see, et enamus kaladel oli mingi enda kindel koht kus nad passisid ja järjest putukaid mugisid. Isegi inimeste kaldal liikumine ei hirmutanud neid ära. Tavaliselt panevad forellid juba esimesel hetkel leekima kui piisavalt ettevaatlik pole. Olukorra ilmekaks väljendamiseks võtsin ühe söömaorgia linti ja video on siin:

Huvitav on veel see, et kui me peale poolt tundi kala meelitamist minema läksime ja peale tervet tundi aega tagasi tulime siis ta oli ikka veel seal ja mugis samamoodi edasi. Kokkuvõtteks oli laupäev kaunis ja Valgejõgi suutis taas neidata endast sellist külge mida ma veel näinud ei olnud. Kalasaak oli muidugi null.

Pühapäev: Päev algas vara ja edukalt. Üsna alguses käisid otsas kaks mõõdukala. Mõlemad olid 37cm aga kuna päev oli alguses ja minu latt on vahepeal natuke kerkinud siis alla 40cm kala enam hästi koju ei taha viia. Lasin nad tagasi kosuma. Aga ennem veel kui ma kaladeni jõudsin sain korraliku šoki osaliseks. Põrnitsesin jõepõhja kui järsku ujus vee all vaatevälja midagi kohutavalt suurt. See oli tõeliselt suur ja lai ning taipasin kohe, et tegu ei saa olla forelliga. Lihtsalt nii suurt jõeforelli ei saa sellises ojas olla. Üleüldse nii suurt kala ei tohiks olla. Peale paari mõttesekundit taipasin, et näen enda ees kobrast ujumas. No tõsimeeli, kui paljud on näinud vabas looduses enda ees vee all kobrast ujumas. Vee peal näeb neid ujumas küll ja üks teine koppraonu seda ka mõned minutid hiljem tegi. Igal juhul oli vaatepilt võimas ja ehmatus suur. Edasi liikudes võttis kala hästi ja pisikesi poisse läks tagasi ikka kamaluga. Võibolla oli asi kinni selles, et ma olin kalale läinud üsna vara hommikul - umbes 5:30. Igal juhul päev saabus ja päike tõusis kõrgele ning võtmine jäi harvemaks. 

Isegi kaskede alleel oli liikumist vähe. See on see koht kus mõned korrad tagasi nägin suuri kalu lausa parves ringi ujumas. Seekord nägin vaid pisikesi. Natuke maad hiljem tuli lagedale ka põhjus. Leidsin kaldal hunnikus maha jäetud võrgu. Viha oli suur ja ilmselgelt lasin noa käiku. Oleks tikud kaasas olnud siis oleks ilmselt tule kah otsa pannud aga ma usun, et peale seda lõikumist enam võrk kasutatav pole. Pealegi paistis, et need huligaanid olid selle nii ehk naa mädanema jätnud kuna võrk oli sodi ja puuoks paksult täis ja lahti poleks enam õnnestunud arutada. Igal juhul on kurb selliseid asju näha. Edasi liikusin üles voolu sellistele aladele kus ma se aasta käinud ei olnud ja tulemus oli tore. Otsas käis reaalselt kolm 40cm kala aga võitluses jäid nemad peale. Natuke hakkas tuju rikkuma et kui kala sedamoodi võtab siis kuidas ma nii nõrk olen ja neid taltsutatud ei saa. Ajasin asja selle ajutise õngekomplekti kaela mis ma endale kombineerinud olin. Ketas oli kehv ja kaigas oli kange jne.

Igal juhul lõpuks saabus ka hetk kus mina jäin võitluses peale ja kaldale tuli ilus 41cm jõekas.

Ilm oli selge ning kerge tuulega. Temperatuur oli saagi hetkel ilmselt juba 24C kandis. Landiks siis minu üks põhitegijatest: Jõeka värvides Rapala Countdown.