Ilus ilm ja ilus kala

Ka pühapäev oli eelmisel nädalal hea päev. Hea selles suhtes, et sai kalale minna ja hea ka selles osas, et sain kala. Päevaplaan oli selline, et hommikul lähen samale jõele kus eelmisel päeval aktiivne tegevus käis ning siis liitub minuga Ando ja läheme uusi jõgesi avastama.

Hommik algas siis sellega, et tegin mõned visked paari heasse kohta kus ma olen ilusaid kalu näinud. See oli vist kolmas või neljas varjend, mille eest läbi vedamisel võtt tuli. Võtt oli kindel ja kala jäi ilusti otsa kah. Tegi kena sõitu ja peagi sain ta kaldasse. Tegu oli umbes sama suure kalaga kui eelmise päeva kotikala. Koht oli selline, kus ma olen palju kordi ilusaid kalu näinud ja paljudel kordadel on ka võttu olnud aga kunagi pole kedagi kätte saanud. See kord õnnestus.

Ilm oli inimese jaoks hea. Päike lõõmas taevas ja kraade võis olla umbes 23-25C. Tuult praktiliselt polnud ja sademetest ei saanud juttugi olla.

Landiks oli jälle see sama Are vobler mis eelmisel päeval kenasti töötas.

Edasi minnes ei olnud enam ühtegi võttu. Kala küll nägin aga landist poldud huvitatud.

Kui Ando kah linnast välja sai, siis suundusime koos Põltsamaa jõge avastama. Loomulikult seda osa, mis Järvamaa piiridest välja jääb. Peale läksime kahest kohast. Esimesse kohta jõudmiseks pidi kõvasti metsas seiklema. Jõgi oli seal kitsas aga ilusti käänuline ja peidukohti täis. Nägin eemalt ainult ühte pisikest forelli landile järgi ujumas ja see oli kõik. Ilmselt ilm oli liiga palav ja eelmine päev oli olnud suurem söögiorgia. Teine kohavalik oli Piibe maantee sillast ülesvoolu. Jällegi ilus jõgi ja kenad kaldaalused aga kalast polnud märkigi. Seal isegi ei näinud kedagi. Jõgi oli ilus ja kalal oli seal palju elupaika, ilmselt oli ilm ning kellaaeg täiesti vale kuna püüdsime ju umbes 12 - 20 paiku.

Seega päeva ainuke reaalne kontakt kalaga oli resultatiivne ning kala oli ilus.

Eldorado

Laupäeval kalal käies oli kaladega nii palju kontakte, et neid kirjeldada ja üles lugeda on pea võimatu. Osad pole meeles ja teiste peale läheks palju kirjaruumi. Olgu öeldud, et kaldal käis 6 mõõdus kala millest üks 1,0kg kala tuli ka koju. Teised olid 36-39 cm ning jäid minu isiklikust alampiirist alla poole.

Ma arvan, et hea võtt oli suuresti kinni halvas ilmas. Vihma kallas üsna tublisti ja kõige parem võtt oli nendel hetkedel kui sadu oli tugev. Siis oli kala ilmselt piisavalt hajevil ja ei näinud mis kaldal toimub ja et keegi seal üldse varitseb. Väikesed kalad olid nii näljased et ründasid pidevalt. Need kes suu rohkem lahti viitsisid teha ja külge ka jäid olid landi endal nii kurku tõmmanud et ma nägin kurja vaeva nende päästmisega. Landivalikust nii palju, et kala võtis seda lanti mille otsa sidusid. Suurt vahet polnud (samas ma mingeid veidraid lante ei proovinud kah, kõik old ikka minu parimate seast).

Suurtematest kaladest nii palju, et võitlesin kokku 5 kalaga kes olid kindlalt üle 1kg. Kahjuks enamustes võitlustes jäi kala peale. Ei teagi mida ma valesti teen, et nad esimese rabelemisega ennast lahti suudavad harutada. Kui esimene rabelemine möödas on ja kala sõitma hakkab siis üldiselt ta enam nii lihtsalt lahti ei saa. Seega pean ma kohe alguses midagi teisiti tegema.

Selle 1kg kalaga, kelle ma lõpuks kaldale sain oli päris vahva seiklus. Nimelt ma olin oma käimisega jõudnud nii kaugele, et oli aega tagasi tulema hakata. Tulin siis vaikselt kaarega jõest eemal ja astusin teatud kohtades jõe äärde, et saaks veel mõned visked teha. Õues hakkas juba ämarduma. Siis see juhtus. Üsna minu lähedal haaras keegi lanti ja ma haakisin. Algas õudne rabelemine ja seejärel kiire sõit. Hakkasin kohe kala juhtima, kuna lähedal oli palju oksi ja risu. Kohati oligi kala mingi oksa taga kinni ja mina olin juba kindel, et nüüd on tal minek. Kogu selle aktiivse tegevuse käigus ei märganud ma kopraauku ja astusin sinna sisse. Seal ma siis olin, rinnuni augus, vett ei näinud ja üks käsi oli ridvaga õhus ning väsitas kala. Päris naljakas võis see kõrvalt tunduda. Igal juhul ronisin välja ja libistasin ennast kaldajärsakust kalale vastu. Kartsin, et all on sügav muda aga õnneks oli kõvem põhi ja ma sügavale ei vajunud. Natuke veel väsitamist ja saingi näpud lõpuste taha. Kaldale tõstes selgus miks sellel kalal nii palju jõudu oli ja kuidas ta nii suurelt ringi sai kimada. Nimelt oli lant kinni kala külje pealt. Ja mitte suu või lõpuse küljes vaid päris keskel. Ilmselt peale esimest haaramist jäi lant suhu ja siis keerutamisega tõmbas ta endale jõhvi ümber ja lant libises kuidagi külje peale. Ei teagi kuidas see juhtus aga otsa ta jäi ja kaldale ma ta tõin.

Ilmaolud: lauspilvisus, 17C, alates teisest päeva poolest pidev vihm vahelduva tugevusega, vähene tuul.

Lant: Palju kala tuli isevärvitud pöörlevaga, veel proovisin paari Edi lanti, lõpuks jäi otsa Are vobler ja see tõi ka kilose kala. Are vobleri toonid olid: kollakas kõht ja hallikas selg. Pikkus u 6cm.

08.07 - kolmapäev

Lõpuks olen karkudest lahti saanud ja võin taas inimese moodi longata. Tööpäev algas sellega, et mul õnnestus Reinu käest tagasi saada oma vana hea lant mis remondis oli ja uut keelt ootas. See on see sama lant mis mul kunagi talvel põhja jäi ja mille ma päev hiljem ära tõin. Pidin taas tõdema et see lant on kuradi ilus.

Tööl läks kauem kui ma arvasin ja kalale sõit venis. Kohale jõudsin ma umbes 19:00 paiku. Jõeks oli siis too sama oja kus mul alles hiljuti üks tõsisem heitlus oli ja kala võitjaks tuli. Lubasin teisele katsele minna ja seda ma ka tegin.

Tihnik oli vahepeal tihedamaks läinud ja rohi oluliselt kõrgemaks kasvanud. Liikumine oli nii raske, et närvid olid üsna varsti läbi. Viske võimalusi oli väga vähe. Samas hea külg oli see, et need vähesed visked olid resultatiivsed. Üsna kohe oli esimene üle 30cm kala otsas. Edasi oli nende väheste visete peale veel mitu kena alamõõdulist.

Olnud tunnikese võsas saginud jõudsin sama koha lähedale kus viimate ilusa kalaga võitlesin. Hakkasin juba kaugelt hiilima oma üllatuseks nägin kohe kala. Ta käis umbes 20m varjendist allavoolu pinnas mingi putuka järel. Ehk et kala polnud peidus vaid oli lahtises vees ja toitus. Tegin kohe heite samasse kohta nii kui lant vett puudutas oli kala otsas. Kiire võitlus ja kala tuli kaldale. Tegu oli ilusa 41cm kalaga. Raske uskuda, et too sama mulle varem sellist vastupanu oli osutanud. Nüüd jääbki saladuseks kas oli tegu sama tegelasega või oli see suur välja püütud ja väike oli sellele territooriumile asemele tulnud. Igatahes üle pika aja oli tuju hea ja käsi valge.

Ilmaolud: 21C, kerge tuul, pilvine.

Lant: Edi Classik 7cm -Halli oliivikarva üldtooniga

Kala kõhust tuli välja huvitav menüü: tumesinised kiilid, kodadega puruvanad, teod koos karpidega. Huvitav miks ta praegusel ajal karpidega tigusid oli muginud?

Ikka karkudega

Nüüd on minu haavata saamisest möödas 2,5 nädalat. Reedel võeti niidid jalast välja aga loodetud paranemine pole ikka veel saabunud. Täitsa hulluks ajab.

Kõgu selle aja olen siiski otsinud võimalusi kuidas kalale saada. Paar korda olen Paunaka peal käinud ahvenat noolimas ja paar korda olen ikka jõe äärde kah pressinud.

Esimene jõeka jaht toimus jaaniku ajal, poolteist nädalat peale vigastust. Püügi seisukohalt oli kogu ettevõtmine mage, kuna kui ikka lonkama peab ja rahulikult hiilida ei saa siis sellest püügist midagi välja ei tule. Samas läks päev siiski täie ette ja hea treening oli see vigastuse tõttu samuti. Karkudega liikumine on ikka paras sport.

Püügipäev algas selliselt, et otsa jäi pildil olev forell :) Tore oli see, et see jäi otsa täiesti esimese viskega. Tuleb tunnistada, et see on minu väikseima forelli rekord - kahju et ma mõõtmisi ja kaalumisi ei teinud. Seejärel üsna kohe liitus minuga sõber Ando ja siis läks päris lõbusaks. Kuna temal eelnevat forellijahi kogemust polnud siis oli täitsa põnev oma oskusi jagada. Veel oli huvitav isiklik tähelepanek see, kui suur erinevus oli tema ja minu heidetes. Siiani olen mõtelnud, et ega tegelikult ju minu forellijahi alguspäevadel ja praegusel püügil suurt vahet pole. Et tegelikult ju tegin kõike samamoodi aga miskipärast kala ei saanud. Siiski nüüd Andot jälgides sain aru, et ma olin täpselt samasuguse kogemuste pagasiga nagu tema praegu ning paari aastaga on ikka väikesed edusammud tehtud ning üht teist õpitud. Oleks vaid keegi olnud kes oleks jõe ääres juhendanud. Parimat nõu sai loomulikult Reinu käest aga ega tema kah igale algajale liiga palju ei räägi. Tuleb ikka pikalt käia ja tõestada, et oled tõsisem harrastaja, siis hakkab nõuandeid kah tulema. Hoolimata sellest, et Ando oli jõeka jahil esmakordselt sai ta käe valgeks ühe päeris kobeda kalaga. Silma järgi hinnates vahemikus 30-36cm. Kui kala oli otsa jäänud, siis minu soovitus oli teda natuke ujutada, et välja tõstmisel rohkem väsinud oleks ja seega sipeldes endale vähem viga teeks. Selle väsitamise ajal ta vehkat tegigi. Jääbki saladuseks, kas minu soovitus oli vale ja oleks pidanud kohe kala välja tõstma või oleks ta nii ehk naa pääsenud... Igal juhul oli kogemus esimese päeva kohta hea. Minul võttis ikka mitu head korda aega ennem kui pealt 30cm kala otsa sain.

Teine jõe külastus toimus see nädalavahetus ja sihtpunktiks oli Loobu. Püük algas taas edukalt. Kolmanda viskega oli otsas ilus 38cm forell. Kallas oli järsk ja veeni oli umbes 0,5-1m langust, seega välja tõstmine oli närvesööv (kahva ma ei kasuta).

Edasi läks üsna igavalt ja tüütult. Nimelt rinnuni ulatuv rohi ja kargud ei sobi kuidagi kokku. Kaladest ründasid mõned alamõõdulised ja kaldal käis vist kokku 3 haugi mõõdus 40cm. Uskumatu haugi aktiivsus. Lisaks neile kolmele oli veel pisemaid kah. Päev iseenesest oli ilus ja veedetud aeg oli oluliselt kvaliteetsem kui rannas vedeletud aeg oleks olnud.

Ah et kuidas ma autoga sõidan? No see on päris naljakas - siduri vajutamine käib vasaku karguga ja nii ta läheb. :)

Kokkuvõteks nii palju, et närvid on läbi sellest vigastusest. Sellist õnnetust, mis minuga juhtus, ei soovi ühelegi ausale kalamehele. Karguga saab ju metsas käia aga liikumisvabadus on ikkagi piiratud ja täit naudingut sellest ei saa. Lisaks ei saa olla väga pikalt kuna jõud raugeb peale paari, kolme tundi. Loodame, et paranemine saabub kiiresti varsti saan kalastamist täiel rinnal nautida.

Tahan kalale

Ülevaade forellijahist oleks siis järgmine.

Peale viimast jõel käiku pole rohkem jõe äärde saanud. Lihtsalt pole päevadega kuidagi klappinud. Paar korda olen Paunküla veehoidla peale sattunud aga see on ka kõik mis puudutab kalastamist. Midagi muud peale ahvenate ja alamõõduliste haugide sealt saada ei õnnestunud.

Nüüd juhtus veel selline õnnetu lugu, et eelmisel nädalavahetusel astusin väga pahasti palja jalaga ühe piraka klaasikillu otsa ja nüüd olen paar nädalat kõndimisvõimetu. See tundub igavikuna. Niidid eemaldatakse jalast alles järgmine reede. Seega sportima saab hakkata alles kurat teab millal aga rahulikult kõndima loodan hakata ikka järgmise nädala lõpp. Eks paistab.

Vahelduseks üks piltlik tõestus sellest, et metsas kalal käimiseks on vaja tiba suuremat autot kui MINI :). Soovitav oleks ka nelja ratta vedu. Siis pole nii suurt tõenäosust et auto kõhuli mudas peatub. See juhtus siis 05.06.09 kui mul haug ühe eduka landi minema viis.

Nädalavahetuse kokkuvõte

Kalal sai käidud neljal päeval järjest. Laupäeval ja pühapäeval küll vaid osaliselt kuna tahtsin Kadriga rohkem aega veeta.

Neljapäev: korralik selgitus sündmustest on eelmises sissekandes.

Reede: ilm oli endiselt vastikult vihmane ja kala endiselt ei võtnud. Tähtsaim sündmus mis juhtus oli see, et haug viis minema selle sama landi millega ma päev varem olin saanud 2,0kg jõeforelli. Teeb ikka õnnetuks küll. Kusjuures ma otsustasin vihaga, et pean selle haugimölaka kätte saama - kes teab, ehk isegi ripub lant veel suus. Naljakas on see, et ta võttisgi minu järgmist lanti uuesti aga kätte ma teda kahjuks ei saanud. Mis seal ikka, tegu oli firmalandiga ja selle saab iga kell uue, kuigi aura on teine. See jäi ka minu ainuksesks kontaktiks kalaga tol päeval.

Laupäev: Endiselt valgejõel ja endiselt kehv võtt. Vihma oli nüüd juba vähem ja isegi päike andis endast viivuks märku aga mida polnud see oli kala. Skooriks oli se päev vaid üks alamõõduline forell. Tore oli see, et ma kõndisin kaugemale kui ma kunagi varem olen kõndinud ja avastasin palju uusi kohti.

Pühapäev: Avastasime Renega uut jõge. Selle nime avaldan ma siis kui olen võtnud revanzi ühe teatud kalaga :). Ilm oli ilus ja päikesepaisteline. Ühepäevikud koorusid jälle ja me avastasime kauneid kohti. Jõgi paistis algul väga väikesena ja hiljem selgus et ega ta palju suuremaks ei lähegi. Kohati oli vett ainult pahkluuni ja jäi arusaamatuks kus see kala olla võib.Üsna pea hakkas aga kala ennast näitama ja siis läks mölluks. Putukate järele haarati iga kurvi peal. Kala oli tõeliselt aktiivne. Kusjuures seekord ei olnud ta vaid ühepäevikute osas aktiivne vaid ka landi osas. Võttusid oli palju ja alamõõdulisi käis otsas kah üsna mitu.

Viivks käis värskeõhu vanni võtmas ka üks ilus 37cm isend. Ma pean ütlema, et ma pole iialgi nii ilusat jõeforelli kohanud. Tal oli uskumatilt ilus kollane värv ja uskumatult palju tähne. Vaadake ise pilti ja võrrelge mu varasemate piltidega. Ma arvan, et see värvus tuli sellest kollase liivaga põhjast. Teised kalad samast jõest, mudasema põhjaga lõikudest olid tavapäraselt hallikad.

Edasi juhtus üks põnev võitlus millest pajataks detailsemalt: Nimelt silmasin eemalt ühte tumedamat kohta mis tõotas olla süügav. Selles kohast allavoolu oli kohe üks risuhunnik. Sain juba kaugelt aru, et seda kohta valvab keegi suurem ja päris kindlasti ei lasta sinna alla ühtegi pisikest kala. Selleks et sooritada ideaalset heidet pidin aga ületama jõe. Et mitte kala ettevaatlikuks muuta jalutasin natuke allavoolu ja ületasin jõe kaugemalt. Siis hakkasin varitsuskohta otsides sügaviku poole hiilima. Täpselt ideelses kohas oli ka üks väike puu, mille ette ma maha põlvitasin ja mängu jälgima jäin. Kuna ühepäevikuid oli ümbruses palju siis otsustasin ennem loopima hakkamist lihtsalt natuke olukorda jälgida. Üsna pea kukkus vette paar putukat mis kohe vooluga takistuse ette ujusid. Midagi ei toimunud. Putukaid tuli veel aga oodatud mulksu ei tulnud ega tulnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis ma vist tegin isegi paar kontrollviset pisikese pöörlevaga et kindel olla. Midagi ei juhtunud. Jälgisin kala asukohta veel ja siis märkasin, et pisikesed maimud kargasid seal samas veest välja. Sellist pilti näeb tavaliselt järve peal ja see tähendab, et haug või ahven jälitab sööki. Niisamalihtsalt kalamaim veest välja hüppama ei kipu. See sündmus reetis kohe olukorra. Seal varjendis oli keegi, kes hoolimata ühepäeviku koorumisest oli otsustanud kalatoidule jääda. Vahetasin kohe landi vobleri vastu ja tegin heite. Esimesed paar heidet läksid umbes 50cm soovitud trajektoorist kõrvale. Kolmas vise tabas täpselt õigesse kohta. Hakkasin lanti mängides enda poole kerima kui toimusgi täiseti oodatult võtt. Haaramine oli kindel ja kala oli otsas. Nägin kohe et tegu on väga suure forelliga. Ütleks, et kategoorias 1,5-2kg. See oli üllatav selle pisikese jõe kohta. Igatahes kargasin püsti ja liikusin kohe planeeritud trajektoori mööda edasi, et kala kontrolli all hoida ja teda varjendist eemale kiskuda. Kahjus oli see elukas minu kettaseade jaoks liiga tugev ja kimas kärinal risu alla. Veel natuke võitlemist ja läinud ta oligi. Tegin kõik täpselt õigesti ja ritv käitus ideaalselt kala lööke summutades aga ikka pääses minema. Olgugi, et olen viimasel ajal sidurit rohkem peale keeranud tundub, et tuleb seda veel kangemaks timmida. Suurtel kollidel käib jõud lihtsalt üle.

Selle poisiga lähen ma igatahes esimesel võimalusel arveid klaarima.

2,0 KG JÕEFORELL

VARUSTUS:

Ritv: Shimano ForceMaster 2.10 C.W. 5-20g

Rull: Shimano TwinPower 1500XT-RB

Tamill: Salmo 0,22

Lant: Rapala CountDown 5cm värvusega TR

Ilm: Lauspilvisus, vihm, temperatuur 9-10C, kerge tuul

Aeg: 04.06.2009 kell 19:20

Jõgi: Valgejõgi

KALA MÕÕDUD:

Kaal: 2,0KG (kaalutud kohe peale kala tabamist)

Pikkus L: 56cm

Ühtlasi on tegu minu rekordforelliga!

Fotosessioon auto juures jätkus:

Kohe peale tabamist:

Lugu ise on siis järgmine:

Seda korda läksime kalale Toniga. Üks hea põhjus minemiseks oli see, et Toni oli endale just ühe vana Range Roveri soetanud ja seda oli vaja kohe looduses katsetada. Minu ettepanek oli kohe mõnda uut kohta avastama minna kuhu ma Miniga ligi ei pääseks. Nimelt paljud kalakohad on mul just selle pärast avastamata, et selle pisikese autoga ei pääse ligi. Nii tegimegi ja otsisime kaardilt välja pisemad rajad, mida mööda kaugemale pääseks.

Koht kuhu me läksime oli selline aeglasema vooluga ja paistis rohkem haugisõbralik kui forellisõbralik. Teadupärast on Valgejões haugi palju ja see mõte mind just liialt ei erutanud. Hakkasime mõlemad koos vastuvoolu liikuma ja mina ületasin üsna pea sobivas kohas jõe. (Tonil kahlamispükse polnud). Seega jäin vastu voolu liikudes paremale poole mis viske seisukohast on iseenesest ebamugavam aga pole viga. Ma usun, et saime umbes 10min liikuda kui Tonile esimene haugipulk otsa hakkas. Kusjuures otsa hakkas sellisest kohast kus oleks forelli rünnakut oodanud. Ilus kiirevooluline jõekäärak kus keskel oli suur veest väljaulatuv kivi. Väga ilusaid viskekohti palju polnud kuna jõgi oli taimerohke ning enamus taimi olid need suured veealused kupulehed. Üsna peagi, umbes 30 min peale püügi algust jõudsin sellise mugava sirge peale kus paistis olevat järsk kallas minu pool küljes - täiuslik olukord. Lisaks oli veel kallas puudest lage ja viset ei seganud miski. Tegin siis pika heite piki kalda serva ja hakkasin tavapärase rütmiga kerima-pausitama. Minust umbes 5m kaugusel käis landist läbi kergem jõnks (mida mina pidasin taimedeks) ja seejärel toimus tugev löök. Haakisin kindlalt ja möll hakkas pihta. Kuna kala oli otsa jäänud minust umbes 3m kaugusel, siis esimene mure oli ta endast eemale saada, et varustusel oleks rohkem mänguruumi ja et kala ennast tugeva rapsimisega lahti ei kisuks. Üsna kohe sain aru, et tegu on minu esimese üle-kilo kalaga ja see pani adreka pumpama. Astusin ise sammu allavoolu ja keerasin sidruni kiirelt nõrgemaks et kala kaugemale saaks ujuda. Plaan nägi ette teda natuke kaugemale lasta ja siis tagasi väsitada. Läheduses polnud mingeid puuronte kah mida oleks tulnud karta. Pika peale õnnestuski minu ja kala vahel vahet suurendada. Seejärel hakkasin talitama täpselt vanameister Reinu õpetuse kohaselt. Kuna ma kahva ei taha kasutada (mule meeldib põhimõte, et kalale tuleb anda suurem võimalus pääsemiseks) siis otsisin silmadega kiirelt kohta kus oleks võimalik kalale vastu minna. Enda ees oli kallas järsk ja vette ei saanud astuda. Liikusin kala taltsutades umbes 10m allavoolu ja seal leiduski sobilik koht. Olgugi, et kogu möll oli kestnud vaid mõne minuti tundus kala juba üsna taltsas olevat. Olin imestunud kuna varem on isegi 40cm kala suuremat möllu teinud. Tõmbasin siis saagi enda poole ja üritasin teda harata lõpuse tagant. Kuna tegin midagi sellist esmakordselt siis loomulikult esimene katse ebaõnnestus. Kala tegi tugeva jõnksu ja hakkas madalas vees kõvasti siplema. Külm jutt käis seest läbi kuna see pidanuks olema just see koht kus kala minema pääseb. Ime kombel jäi ta külge ja jäi kohe ka paigale. Järgmise haardega olin juba enesekindlam ja tõstsin kala kaldale. Kaldal peale hetkelist siplemist vabanes iseenesest ka lant :). Nüüd kus ma olin kala kaldale tõstnud sain aru, et tegu on tõeliselt suure isendiga. Viskasin lindi peale ja lugesin esimese hooga välja 57cm. Mu reaktsioon oli hullumeelne. Lõpetasin võimalikult humaanselt ja kiiresti kala elu ning otsisin välja kaalu. Tõstsin kala kaaluga üles ja jälgisin närviliselt numbrite jooksmist. Nii uskumatu kui see ka pole keris kaalule ette täiesti täpselt 2,0KG. Nüüd oli reaktsioon veelgi hullem. Ma lihtsalt huilgasin mitu minutit järjest. Adrenaliin oli nii laes, et isegi kui ma oleks tahtnud siis ma poleks suutnud juubeldamist lõpetada. See oli mingi taolise heli vallandumine nagu odaviskajatel peale pingutust - vaevalt et nemadki lihtsalt moe pärast karjuda tahavad. Nad lihtsalt ei kontrolli häälepaelu. Siinkohal tahaksin välja tuua veel mõned huvitavad asjaolud. Nimelt liikus Toni vastaskaldal minust natuke ees pool ja oli järelikult sellest kohast juba mööda kõndinud. Loogiliselt võttes oleks suur ja tark kala pidanud kohe vehkat tegema. Teine huvitav asi selgus siis kui ma mõned sammud edasi astusin ja jõge just võtu kohast täpsemalt uurisin. Nimelt ei olnudki selles kohas nii järsk kallas kui ma arvasin. Kallas oli küll järsk veepinnast üleval pool kuid vee all oli serv pigem lauge ja tihedalt täis neid veealuseid kupulehti. Hiljem reinule oma seiklustest rääkides viitas ta kohe ühele enda trofee pildile ja kinnitas, et just kuppude servast paljud suured isendid tulnud ongi.

Selle sündmuse varjus tundub edasise päeva kirjeldus mõtetuna aga olgu öeldud, et Toni sai vist miski 4-5 alamõõdulist haugi ja mina sain ühe 47cm hauginolgi kes mõistagi tagasi ujuma läks.

Forelliga polnud meil kummagil tol päeval rohkem kontakti.

On päevad ja püügid, kus ma tunnen, et ma olen kõik selleks teinud, et suurt kala saada - visked on imeilusad, kohad on ideaalsed, kala on aktiivne jne. Sellel päeval neid asju ei olnud - oli lihtsalt kamaluga õnne. Liiatigi veel, et nüüdseks on selge, et seal kandis pole kellegil (rääkinud olen kolme inimesega) viimase 4-5 päeva jooksul mõõdukala otsa tulnud. Võtt on lihtsalt mingite tingimuste tõttu väga kesine olnud. Kusjuures minu saadud forelli kõht oli kah täiesti tühi, mis näitab, et ta polnud mõnda aega sööma peal olnud.

Selline tore lugu juhtus minuga neljapäeval 04.06.2009.

See koletusuur jõeforell on kindlalt minu "elukala" ja seda laadi rekord mis pikaks ajaks purustamata jääb.