08.07 - kolmapäev

Lõpuks olen karkudest lahti saanud ja võin taas inimese moodi longata. Tööpäev algas sellega, et mul õnnestus Reinu käest tagasi saada oma vana hea lant mis remondis oli ja uut keelt ootas. See on see sama lant mis mul kunagi talvel põhja jäi ja mille ma päev hiljem ära tõin. Pidin taas tõdema et see lant on kuradi ilus.

Tööl läks kauem kui ma arvasin ja kalale sõit venis. Kohale jõudsin ma umbes 19:00 paiku. Jõeks oli siis too sama oja kus mul alles hiljuti üks tõsisem heitlus oli ja kala võitjaks tuli. Lubasin teisele katsele minna ja seda ma ka tegin.

Tihnik oli vahepeal tihedamaks läinud ja rohi oluliselt kõrgemaks kasvanud. Liikumine oli nii raske, et närvid olid üsna varsti läbi. Viske võimalusi oli väga vähe. Samas hea külg oli see, et need vähesed visked olid resultatiivsed. Üsna kohe oli esimene üle 30cm kala otsas. Edasi oli nende väheste visete peale veel mitu kena alamõõdulist.

Olnud tunnikese võsas saginud jõudsin sama koha lähedale kus viimate ilusa kalaga võitlesin. Hakkasin juba kaugelt hiilima oma üllatuseks nägin kohe kala. Ta käis umbes 20m varjendist allavoolu pinnas mingi putuka järel. Ehk et kala polnud peidus vaid oli lahtises vees ja toitus. Tegin kohe heite samasse kohta nii kui lant vett puudutas oli kala otsas. Kiire võitlus ja kala tuli kaldale. Tegu oli ilusa 41cm kalaga. Raske uskuda, et too sama mulle varem sellist vastupanu oli osutanud. Nüüd jääbki saladuseks kas oli tegu sama tegelasega või oli see suur välja püütud ja väike oli sellele territooriumile asemele tulnud. Igatahes üle pika aja oli tuju hea ja käsi valge.

Ilmaolud: 21C, kerge tuul, pilvine.

Lant: Edi Classik 7cm -Halli oliivikarva üldtooniga

Kala kõhust tuli välja huvitav menüü: tumesinised kiilid, kodadega puruvanad, teod koos karpidega. Huvitav miks ta praegusel ajal karpidega tigusid oli muginud?

Ikka karkudega

Nüüd on minu haavata saamisest möödas 2,5 nädalat. Reedel võeti niidid jalast välja aga loodetud paranemine pole ikka veel saabunud. Täitsa hulluks ajab.

Kõgu selle aja olen siiski otsinud võimalusi kuidas kalale saada. Paar korda olen Paunaka peal käinud ahvenat noolimas ja paar korda olen ikka jõe äärde kah pressinud.

Esimene jõeka jaht toimus jaaniku ajal, poolteist nädalat peale vigastust. Püügi seisukohalt oli kogu ettevõtmine mage, kuna kui ikka lonkama peab ja rahulikult hiilida ei saa siis sellest püügist midagi välja ei tule. Samas läks päev siiski täie ette ja hea treening oli see vigastuse tõttu samuti. Karkudega liikumine on ikka paras sport.

Püügipäev algas selliselt, et otsa jäi pildil olev forell :) Tore oli see, et see jäi otsa täiesti esimese viskega. Tuleb tunnistada, et see on minu väikseima forelli rekord - kahju et ma mõõtmisi ja kaalumisi ei teinud. Seejärel üsna kohe liitus minuga sõber Ando ja siis läks päris lõbusaks. Kuna temal eelnevat forellijahi kogemust polnud siis oli täitsa põnev oma oskusi jagada. Veel oli huvitav isiklik tähelepanek see, kui suur erinevus oli tema ja minu heidetes. Siiani olen mõtelnud, et ega tegelikult ju minu forellijahi alguspäevadel ja praegusel püügil suurt vahet pole. Et tegelikult ju tegin kõike samamoodi aga miskipärast kala ei saanud. Siiski nüüd Andot jälgides sain aru, et ma olin täpselt samasuguse kogemuste pagasiga nagu tema praegu ning paari aastaga on ikka väikesed edusammud tehtud ning üht teist õpitud. Oleks vaid keegi olnud kes oleks jõe ääres juhendanud. Parimat nõu sai loomulikult Reinu käest aga ega tema kah igale algajale liiga palju ei räägi. Tuleb ikka pikalt käia ja tõestada, et oled tõsisem harrastaja, siis hakkab nõuandeid kah tulema. Hoolimata sellest, et Ando oli jõeka jahil esmakordselt sai ta käe valgeks ühe päeris kobeda kalaga. Silma järgi hinnates vahemikus 30-36cm. Kui kala oli otsa jäänud, siis minu soovitus oli teda natuke ujutada, et välja tõstmisel rohkem väsinud oleks ja seega sipeldes endale vähem viga teeks. Selle väsitamise ajal ta vehkat tegigi. Jääbki saladuseks, kas minu soovitus oli vale ja oleks pidanud kohe kala välja tõstma või oleks ta nii ehk naa pääsenud... Igal juhul oli kogemus esimese päeva kohta hea. Minul võttis ikka mitu head korda aega ennem kui pealt 30cm kala otsa sain.

Teine jõe külastus toimus see nädalavahetus ja sihtpunktiks oli Loobu. Püük algas taas edukalt. Kolmanda viskega oli otsas ilus 38cm forell. Kallas oli järsk ja veeni oli umbes 0,5-1m langust, seega välja tõstmine oli närvesööv (kahva ma ei kasuta).

Edasi läks üsna igavalt ja tüütult. Nimelt rinnuni ulatuv rohi ja kargud ei sobi kuidagi kokku. Kaladest ründasid mõned alamõõdulised ja kaldal käis vist kokku 3 haugi mõõdus 40cm. Uskumatu haugi aktiivsus. Lisaks neile kolmele oli veel pisemaid kah. Päev iseenesest oli ilus ja veedetud aeg oli oluliselt kvaliteetsem kui rannas vedeletud aeg oleks olnud.

Ah et kuidas ma autoga sõidan? No see on päris naljakas - siduri vajutamine käib vasaku karguga ja nii ta läheb. :)

Kokkuvõteks nii palju, et närvid on läbi sellest vigastusest. Sellist õnnetust, mis minuga juhtus, ei soovi ühelegi ausale kalamehele. Karguga saab ju metsas käia aga liikumisvabadus on ikkagi piiratud ja täit naudingut sellest ei saa. Lisaks ei saa olla väga pikalt kuna jõud raugeb peale paari, kolme tundi. Loodame, et paranemine saabub kiiresti varsti saan kalastamist täiel rinnal nautida.

Tahan kalale

Ülevaade forellijahist oleks siis järgmine.

Peale viimast jõel käiku pole rohkem jõe äärde saanud. Lihtsalt pole päevadega kuidagi klappinud. Paar korda olen Paunküla veehoidla peale sattunud aga see on ka kõik mis puudutab kalastamist. Midagi muud peale ahvenate ja alamõõduliste haugide sealt saada ei õnnestunud.

Nüüd juhtus veel selline õnnetu lugu, et eelmisel nädalavahetusel astusin väga pahasti palja jalaga ühe piraka klaasikillu otsa ja nüüd olen paar nädalat kõndimisvõimetu. See tundub igavikuna. Niidid eemaldatakse jalast alles järgmine reede. Seega sportima saab hakkata alles kurat teab millal aga rahulikult kõndima loodan hakata ikka järgmise nädala lõpp. Eks paistab.

Vahelduseks üks piltlik tõestus sellest, et metsas kalal käimiseks on vaja tiba suuremat autot kui MINI :). Soovitav oleks ka nelja ratta vedu. Siis pole nii suurt tõenäosust et auto kõhuli mudas peatub. See juhtus siis 05.06.09 kui mul haug ühe eduka landi minema viis.

Nädalavahetuse kokkuvõte

Kalal sai käidud neljal päeval järjest. Laupäeval ja pühapäeval küll vaid osaliselt kuna tahtsin Kadriga rohkem aega veeta.

Neljapäev: korralik selgitus sündmustest on eelmises sissekandes.

Reede: ilm oli endiselt vastikult vihmane ja kala endiselt ei võtnud. Tähtsaim sündmus mis juhtus oli see, et haug viis minema selle sama landi millega ma päev varem olin saanud 2,0kg jõeforelli. Teeb ikka õnnetuks küll. Kusjuures ma otsustasin vihaga, et pean selle haugimölaka kätte saama - kes teab, ehk isegi ripub lant veel suus. Naljakas on see, et ta võttisgi minu järgmist lanti uuesti aga kätte ma teda kahjuks ei saanud. Mis seal ikka, tegu oli firmalandiga ja selle saab iga kell uue, kuigi aura on teine. See jäi ka minu ainuksesks kontaktiks kalaga tol päeval.

Laupäev: Endiselt valgejõel ja endiselt kehv võtt. Vihma oli nüüd juba vähem ja isegi päike andis endast viivuks märku aga mida polnud see oli kala. Skooriks oli se päev vaid üks alamõõduline forell. Tore oli see, et ma kõndisin kaugemale kui ma kunagi varem olen kõndinud ja avastasin palju uusi kohti.

Pühapäev: Avastasime Renega uut jõge. Selle nime avaldan ma siis kui olen võtnud revanzi ühe teatud kalaga :). Ilm oli ilus ja päikesepaisteline. Ühepäevikud koorusid jälle ja me avastasime kauneid kohti. Jõgi paistis algul väga väikesena ja hiljem selgus et ega ta palju suuremaks ei lähegi. Kohati oli vett ainult pahkluuni ja jäi arusaamatuks kus see kala olla võib.Üsna pea hakkas aga kala ennast näitama ja siis läks mölluks. Putukate järele haarati iga kurvi peal. Kala oli tõeliselt aktiivne. Kusjuures seekord ei olnud ta vaid ühepäevikute osas aktiivne vaid ka landi osas. Võttusid oli palju ja alamõõdulisi käis otsas kah üsna mitu.

Viivks käis värskeõhu vanni võtmas ka üks ilus 37cm isend. Ma pean ütlema, et ma pole iialgi nii ilusat jõeforelli kohanud. Tal oli uskumatilt ilus kollane värv ja uskumatult palju tähne. Vaadake ise pilti ja võrrelge mu varasemate piltidega. Ma arvan, et see värvus tuli sellest kollase liivaga põhjast. Teised kalad samast jõest, mudasema põhjaga lõikudest olid tavapäraselt hallikad.

Edasi juhtus üks põnev võitlus millest pajataks detailsemalt: Nimelt silmasin eemalt ühte tumedamat kohta mis tõotas olla süügav. Selles kohast allavoolu oli kohe üks risuhunnik. Sain juba kaugelt aru, et seda kohta valvab keegi suurem ja päris kindlasti ei lasta sinna alla ühtegi pisikest kala. Selleks et sooritada ideaalset heidet pidin aga ületama jõe. Et mitte kala ettevaatlikuks muuta jalutasin natuke allavoolu ja ületasin jõe kaugemalt. Siis hakkasin varitsuskohta otsides sügaviku poole hiilima. Täpselt ideelses kohas oli ka üks väike puu, mille ette ma maha põlvitasin ja mängu jälgima jäin. Kuna ühepäevikuid oli ümbruses palju siis otsustasin ennem loopima hakkamist lihtsalt natuke olukorda jälgida. Üsna pea kukkus vette paar putukat mis kohe vooluga takistuse ette ujusid. Midagi ei toimunud. Putukaid tuli veel aga oodatud mulksu ei tulnud ega tulnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis ma vist tegin isegi paar kontrollviset pisikese pöörlevaga et kindel olla. Midagi ei juhtunud. Jälgisin kala asukohta veel ja siis märkasin, et pisikesed maimud kargasid seal samas veest välja. Sellist pilti näeb tavaliselt järve peal ja see tähendab, et haug või ahven jälitab sööki. Niisamalihtsalt kalamaim veest välja hüppama ei kipu. See sündmus reetis kohe olukorra. Seal varjendis oli keegi, kes hoolimata ühepäeviku koorumisest oli otsustanud kalatoidule jääda. Vahetasin kohe landi vobleri vastu ja tegin heite. Esimesed paar heidet läksid umbes 50cm soovitud trajektoorist kõrvale. Kolmas vise tabas täpselt õigesse kohta. Hakkasin lanti mängides enda poole kerima kui toimusgi täiseti oodatult võtt. Haaramine oli kindel ja kala oli otsas. Nägin kohe et tegu on väga suure forelliga. Ütleks, et kategoorias 1,5-2kg. See oli üllatav selle pisikese jõe kohta. Igatahes kargasin püsti ja liikusin kohe planeeritud trajektoori mööda edasi, et kala kontrolli all hoida ja teda varjendist eemale kiskuda. Kahjus oli see elukas minu kettaseade jaoks liiga tugev ja kimas kärinal risu alla. Veel natuke võitlemist ja läinud ta oligi. Tegin kõik täpselt õigesti ja ritv käitus ideaalselt kala lööke summutades aga ikka pääses minema. Olgugi, et olen viimasel ajal sidurit rohkem peale keeranud tundub, et tuleb seda veel kangemaks timmida. Suurtel kollidel käib jõud lihtsalt üle.

Selle poisiga lähen ma igatahes esimesel võimalusel arveid klaarima.

2,0 KG JÕEFORELL

VARUSTUS:

Ritv: Shimano ForceMaster 2.10 C.W. 5-20g

Rull: Shimano TwinPower 1500XT-RB

Tamill: Salmo 0,22

Lant: Rapala CountDown 5cm värvusega TR

Ilm: Lauspilvisus, vihm, temperatuur 9-10C, kerge tuul

Aeg: 04.06.2009 kell 19:20

Jõgi: Valgejõgi

KALA MÕÕDUD:

Kaal: 2,0KG (kaalutud kohe peale kala tabamist)

Pikkus L: 56cm

Ühtlasi on tegu minu rekordforelliga!

Fotosessioon auto juures jätkus:

Kohe peale tabamist:

Lugu ise on siis järgmine:

Seda korda läksime kalale Toniga. Üks hea põhjus minemiseks oli see, et Toni oli endale just ühe vana Range Roveri soetanud ja seda oli vaja kohe looduses katsetada. Minu ettepanek oli kohe mõnda uut kohta avastama minna kuhu ma Miniga ligi ei pääseks. Nimelt paljud kalakohad on mul just selle pärast avastamata, et selle pisikese autoga ei pääse ligi. Nii tegimegi ja otsisime kaardilt välja pisemad rajad, mida mööda kaugemale pääseks.

Koht kuhu me läksime oli selline aeglasema vooluga ja paistis rohkem haugisõbralik kui forellisõbralik. Teadupärast on Valgejões haugi palju ja see mõte mind just liialt ei erutanud. Hakkasime mõlemad koos vastuvoolu liikuma ja mina ületasin üsna pea sobivas kohas jõe. (Tonil kahlamispükse polnud). Seega jäin vastu voolu liikudes paremale poole mis viske seisukohast on iseenesest ebamugavam aga pole viga. Ma usun, et saime umbes 10min liikuda kui Tonile esimene haugipulk otsa hakkas. Kusjuures otsa hakkas sellisest kohast kus oleks forelli rünnakut oodanud. Ilus kiirevooluline jõekäärak kus keskel oli suur veest väljaulatuv kivi. Väga ilusaid viskekohti palju polnud kuna jõgi oli taimerohke ning enamus taimi olid need suured veealused kupulehed. Üsna peagi, umbes 30 min peale püügi algust jõudsin sellise mugava sirge peale kus paistis olevat järsk kallas minu pool küljes - täiuslik olukord. Lisaks oli veel kallas puudest lage ja viset ei seganud miski. Tegin siis pika heite piki kalda serva ja hakkasin tavapärase rütmiga kerima-pausitama. Minust umbes 5m kaugusel käis landist läbi kergem jõnks (mida mina pidasin taimedeks) ja seejärel toimus tugev löök. Haakisin kindlalt ja möll hakkas pihta. Kuna kala oli otsa jäänud minust umbes 3m kaugusel, siis esimene mure oli ta endast eemale saada, et varustusel oleks rohkem mänguruumi ja et kala ennast tugeva rapsimisega lahti ei kisuks. Üsna kohe sain aru, et tegu on minu esimese üle-kilo kalaga ja see pani adreka pumpama. Astusin ise sammu allavoolu ja keerasin sidruni kiirelt nõrgemaks et kala kaugemale saaks ujuda. Plaan nägi ette teda natuke kaugemale lasta ja siis tagasi väsitada. Läheduses polnud mingeid puuronte kah mida oleks tulnud karta. Pika peale õnnestuski minu ja kala vahel vahet suurendada. Seejärel hakkasin talitama täpselt vanameister Reinu õpetuse kohaselt. Kuna ma kahva ei taha kasutada (mule meeldib põhimõte, et kalale tuleb anda suurem võimalus pääsemiseks) siis otsisin silmadega kiirelt kohta kus oleks võimalik kalale vastu minna. Enda ees oli kallas järsk ja vette ei saanud astuda. Liikusin kala taltsutades umbes 10m allavoolu ja seal leiduski sobilik koht. Olgugi, et kogu möll oli kestnud vaid mõne minuti tundus kala juba üsna taltsas olevat. Olin imestunud kuna varem on isegi 40cm kala suuremat möllu teinud. Tõmbasin siis saagi enda poole ja üritasin teda harata lõpuse tagant. Kuna tegin midagi sellist esmakordselt siis loomulikult esimene katse ebaõnnestus. Kala tegi tugeva jõnksu ja hakkas madalas vees kõvasti siplema. Külm jutt käis seest läbi kuna see pidanuks olema just see koht kus kala minema pääseb. Ime kombel jäi ta külge ja jäi kohe ka paigale. Järgmise haardega olin juba enesekindlam ja tõstsin kala kaldale. Kaldal peale hetkelist siplemist vabanes iseenesest ka lant :). Nüüd kus ma olin kala kaldale tõstnud sain aru, et tegu on tõeliselt suure isendiga. Viskasin lindi peale ja lugesin esimese hooga välja 57cm. Mu reaktsioon oli hullumeelne. Lõpetasin võimalikult humaanselt ja kiiresti kala elu ning otsisin välja kaalu. Tõstsin kala kaaluga üles ja jälgisin närviliselt numbrite jooksmist. Nii uskumatu kui see ka pole keris kaalule ette täiesti täpselt 2,0KG. Nüüd oli reaktsioon veelgi hullem. Ma lihtsalt huilgasin mitu minutit järjest. Adrenaliin oli nii laes, et isegi kui ma oleks tahtnud siis ma poleks suutnud juubeldamist lõpetada. See oli mingi taolise heli vallandumine nagu odaviskajatel peale pingutust - vaevalt et nemadki lihtsalt moe pärast karjuda tahavad. Nad lihtsalt ei kontrolli häälepaelu. Siinkohal tahaksin välja tuua veel mõned huvitavad asjaolud. Nimelt liikus Toni vastaskaldal minust natuke ees pool ja oli järelikult sellest kohast juba mööda kõndinud. Loogiliselt võttes oleks suur ja tark kala pidanud kohe vehkat tegema. Teine huvitav asi selgus siis kui ma mõned sammud edasi astusin ja jõge just võtu kohast täpsemalt uurisin. Nimelt ei olnudki selles kohas nii järsk kallas kui ma arvasin. Kallas oli küll järsk veepinnast üleval pool kuid vee all oli serv pigem lauge ja tihedalt täis neid veealuseid kupulehti. Hiljem reinule oma seiklustest rääkides viitas ta kohe ühele enda trofee pildile ja kinnitas, et just kuppude servast paljud suured isendid tulnud ongi.

Selle sündmuse varjus tundub edasise päeva kirjeldus mõtetuna aga olgu öeldud, et Toni sai vist miski 4-5 alamõõdulist haugi ja mina sain ühe 47cm hauginolgi kes mõistagi tagasi ujuma läks.

Forelliga polnud meil kummagil tol päeval rohkem kontakti.

On päevad ja püügid, kus ma tunnen, et ma olen kõik selleks teinud, et suurt kala saada - visked on imeilusad, kohad on ideaalsed, kala on aktiivne jne. Sellel päeval neid asju ei olnud - oli lihtsalt kamaluga õnne. Liiatigi veel, et nüüdseks on selge, et seal kandis pole kellegil (rääkinud olen kolme inimesega) viimase 4-5 päeva jooksul mõõdukala otsa tulnud. Võtt on lihtsalt mingite tingimuste tõttu väga kesine olnud. Kusjuures minu saadud forelli kõht oli kah täiesti tühi, mis näitab, et ta polnud mõnda aega sööma peal olnud.

Selline tore lugu juhtus minuga neljapäeval 04.06.2009.

See koletusuur jõeforell on kindlalt minu "elukala" ja seda laadi rekord mis pikaks ajaks purustamata jääb.

Seda korda õnnestus kalal käia nii laupäeval kui pühapäeval. Laupäeval juhtus selline kole lugu, et avastasin hommikul õudusega, et mu varustus on kadunud. Pikemal juurdlusel meenus, et võis tõesti juhtuda selline katastroof, et esmaspäeva õhtu eufoorias asetasin metsas õnge auto katusele ja panin minema. Sellel teemal ma pikemalt ei peatu kuna on häbi ja on valus. Päevast endast: Kalale läksime Valgejõele kahekesi. kaasas oli üks väike sugulane kes hirmsasti kalale on tahtnud tulla. Päev oli ilus ja algul paistis et kala on päris aktiivne. Pisikest kala liikus palju ja isegi tunti landi vastu huvi. Hiljem alles selgus et ega tegelikult keegi otsa ei jää ja enamus suuri kalasid üldse lanti võtta ei taha. Põhjuseks siis see, et ühepäevik koorus ja kala sõui ainult putukat. Minu jaoks oli see esimene kord sellist vaatemängu näha. Suured kalad käisid pinnas ja näitasid ennast nii avalikult et karp jäi lahti. Huvitav fakt oli see, et enamus kaladel oli mingi enda kindel koht kus nad passisid ja järjest putukaid mugisid. Isegi inimeste kaldal liikumine ei hirmutanud neid ära. Tavaliselt panevad forellid juba esimesel hetkel leekima kui piisavalt ettevaatlik pole. Olukorra ilmekaks väljendamiseks võtsin ühe söömaorgia linti ja video on siin:

Huvitav on veel see, et kui me peale poolt tundi kala meelitamist minema läksime ja peale tervet tundi aega tagasi tulime siis ta oli ikka veel seal ja mugis samamoodi edasi. Kokkuvõtteks oli laupäev kaunis ja Valgejõgi suutis taas neidata endast sellist külge mida ma veel näinud ei olnud. Kalasaak oli muidugi null.

Pühapäev: Päev algas vara ja edukalt. Üsna alguses käisid otsas kaks mõõdukala. Mõlemad olid 37cm aga kuna päev oli alguses ja minu latt on vahepeal natuke kerkinud siis alla 40cm kala enam hästi koju ei taha viia. Lasin nad tagasi kosuma. Aga ennem veel kui ma kaladeni jõudsin sain korraliku šoki osaliseks. Põrnitsesin jõepõhja kui järsku ujus vee all vaatevälja midagi kohutavalt suurt. See oli tõeliselt suur ja lai ning taipasin kohe, et tegu ei saa olla forelliga. Lihtsalt nii suurt jõeforelli ei saa sellises ojas olla. Üleüldse nii suurt kala ei tohiks olla. Peale paari mõttesekundit taipasin, et näen enda ees kobrast ujumas. No tõsimeeli, kui paljud on näinud vabas looduses enda ees vee all kobrast ujumas. Vee peal näeb neid ujumas küll ja üks teine koppraonu seda ka mõned minutid hiljem tegi. Igal juhul oli vaatepilt võimas ja ehmatus suur. Edasi liikudes võttis kala hästi ja pisikesi poisse läks tagasi ikka kamaluga. Võibolla oli asi kinni selles, et ma olin kalale läinud üsna vara hommikul - umbes 5:30. Igal juhul päev saabus ja päike tõusis kõrgele ning võtmine jäi harvemaks. 

Isegi kaskede alleel oli liikumist vähe. See on see koht kus mõned korrad tagasi nägin suuri kalu lausa parves ringi ujumas. Seekord nägin vaid pisikesi. Natuke maad hiljem tuli lagedale ka põhjus. Leidsin kaldal hunnikus maha jäetud võrgu. Viha oli suur ja ilmselgelt lasin noa käiku. Oleks tikud kaasas olnud siis oleks ilmselt tule kah otsa pannud aga ma usun, et peale seda lõikumist enam võrk kasutatav pole. Pealegi paistis, et need huligaanid olid selle nii ehk naa mädanema jätnud kuna võrk oli sodi ja puuoks paksult täis ja lahti poleks enam õnnestunud arutada. Igal juhul on kurb selliseid asju näha. Edasi liikusin üles voolu sellistele aladele kus ma se aasta käinud ei olnud ja tulemus oli tore. Otsas käis reaalselt kolm 40cm kala aga võitluses jäid nemad peale. Natuke hakkas tuju rikkuma et kui kala sedamoodi võtab siis kuidas ma nii nõrk olen ja neid taltsutatud ei saa. Ajasin asja selle ajutise õngekomplekti kaela mis ma endale kombineerinud olin. Ketas oli kehv ja kaigas oli kange jne.

Igal juhul lõpuks saabus ka hetk kus mina jäin võitluses peale ja kaldale tuli ilus 41cm jõekas.

Ilm oli selge ning kerge tuulega. Temperatuur oli saagi hetkel ilmselt juba 24C kandis. Landiks siis minu üks põhitegijatest: Jõeka värvides Rapala Countdown.

Ilus Esmaspäeva õhtu

Liiga palju on möödunud hetkest mil ma viimati kalavete äärde sain. Viimane kord oli nädalavahetusel 8-10. Tookord nägin kala rohkelt aga midagi sellist polnud mis miinimum nõuded oleks täitnud. Oli kõvasti pisikest forelli ja pühapäeval oli kõvasti pisikest haugi. Need kõik tulid Pirita jõest.

Nüüd siis  eilsest päevast. Nimelt otsustasin, et pole piisavalt kaua kalal käinud ja pean minema ennem kui nädalavahetuse ära ootan. Nii oligi, võtsin Kadri kah kaasa ja suundusime metsa. Lühike kokkuvõte oleks selline: õhtu oli päikeseline, 19C ja kerge tuulega. Püüdsin vahemikus 18:30 - 21:00. Kala oli väga aktiivne. Alguses proovisin madalamates kärestikulistes kohtades noorjärku meelitada, et kala aktiivsust kindlaks teha. Neid tuli landile järele ikka kamaluga. Tõesti neid 10cm pikkuseid noori ikka kimas järele iga teise viskega. See andis enesekindlust, et lant on ilmselt õige ja et tasub püüda. 

Edasi liikusin sügavamate aukude poole ja kuskil vahepeal tegin täiesti juhusliku kontrollviske, kui tabasin oma esimese korraliku kala. See oli üks nendest visetest mida tehakse selle pärast, et viskekoht on lihtsalt nii mugav. Tavaliselt

 muidugi kala seal pole, kus on mugav püüda :). Igal juhul ilus 40cm isend tegi korra tugeva löögi ja siis haaras. Mäng oli vahva - kala käis mitmed kändude ja kaldaalused läbi - hea et külge jäi. Landiks oli roheliste täppide ja musta põhjaga BlueFox pöörlev.
Edasi liikusin veel sügavamate aukude poole ja sidusin nende kammimiseks otsa ühe uue Edi vobleri. See polnud veel kordagi vees käinud aga toitis kohe esimesel päeval. Kala tuli üsna loogilisest kohast - kiirem vool läks üle aeglasemaks lohuks ja seal ta oligi. Täpsemalt siis tegu landiga Edi Classic 5cm Lepamaimu toonides.

Tore seik oli see, et kohe kui teine kala võttis ja mul kergeks rabelemiseks läks, kuulsin kuidas vastaskaldal läks kõvaks müdinaks. Keegi ikka jooksis elu eest. Kohe peale jooksu käis kõva sulpsatus ja siis taipasin, et hambapastamüüja oli minu lärmi peale leekima pannud. Üks jõekäänak hiljem jüdsin ka selle härra ukse ette. Palun väga - pildid on siis minu kõrgune koprakuhil. Kes selle ära tunneb see teab kus kandis Valgejõel ma kalal käisin :)