Kesk-Eesti forellijõed

Kuna otsus sai tehtud, et see aasta võtane ette ka need erilubadega jõed, millest kõik räägivad, siis tegin selle loa endale ära. Esimene jõekülastus oli toreda juhuse kokkulangemine. Jooksin kogemata kokku Toniga (tema oli ka minu 2kg jõeka tunnistaja) kes ütles, et plaanib vabariigi aastapäeval Oostriku peale minna. Ma küll ise polnud plaaninud sellise külmaga metsa minna ga otsustasin siiski liituda. Oluline tegur oli asjaolu, et ennustus lubas täielikku tuulevaikust. Teadupärast tuulevaikuses külm nii jubedalt ei näpista ja rasked tingimused on paremini talutavad. Teine mure oli jõe seisukord. Öösiti on keskeestis pidevalt -30 olnud ja se ei olnud just julgustav.

Jõe äärde jõudes oligi esimeseks ehmatuseks asjaolu, et jõgi on jääs. Võtsime õnged ja mõtlesime, et jalutame natuke mööda jõge üles ja vaatame mis toimub. Selgus, et umbes 500m purskavast allikast ülesvoolu oligi jõgi lahti. Jõgi oli päris huvitav ja kala liikus palju. Pisikesed alamõõdulised siblisid karjas ringi. Sügavamates kohtades nägin ka paari suuremat. Kahjuks suurim kes kaldal käis oli kõigest 33cm.

Püügist veel nii palju, et päris pikalt pidin landikarbis sobrama ennem kui kala võtma sain. Tavaliselt saab kala võtma juba esimese paari landiga aga seekord proovisin julgelt 10 lanti läbi ennem kui võtt tuli. Töötavaks landiks osutus nr. 2 must pöörlev, punaste täppidega. Ega kaladest pikalt polegi rääkida. Hoopis põnevamaks kujunes -20 kraadises külmas liikumine ja püüdmine.

Räätsasid me ei kasutanud kuna lumel oli koorik peal ning kandis hästi. Ilmselt mõjus tuulevaikne ilm aga kehal ja kätel absoluutselt külm ei hakanud. Püüdsin paljaste sõrmedega ja väga mugav oli. Natuke jahedam oli sõrmedel siis kui käed märjaks said aga see läks kiiresti üle. Hoopis hullem lugu oli jalgadega. Ma ei saa oma kahlamissaapaid ilma märjaks tegemata jalga ja seetõttu algas päev kohe märja saapaga. Iseenesest ei ole see probleem kuna jalas on ju neopreensokk aga eks ta natuke mõjutab ikka. Varbad hakkasid juba üsna alguses külmetama aga see ei seganud eriti. Talvel on ikka ju varvastel jahe. Varsti juhtus selline asi, et vajusin läbi jää ja saapad said veel märjemaks. tund aega hiljem hakkas külm juba tõeliselt liiga tegema. Kannatasin üsna pikalt aga siis hakkasin kartma, et pean suvel ilma varvasteta kalal käima ja otsutasin midagi ette võtta. Tegin peatuse ning tahtsin saapad jalast ära võtta, et kätega jalgu soojendada. See kujunes keeruliseks ettevõtmiseks kuna saapad olid jalga jäätunud ja ei tahtnud ära tulla. Jõudu rakendades sain siiski saapad kätte ja 10min soojendusega sain uuesti vere liikuma. See oli hea otsus, kuna peale seda enam jalgadel külm ei hakanudki. Ilmselt harjusin külmaga ära ning organism hakkas koralikult tööle.
Tunni jagu hiljem suutsin oma landi lootusetult vastaskaldale kinni visata. Polnud mingit veenvat põhjust oma lanti sinna jätta ning ronisin aga vette. See oli päris tore, kuna vesi oli ju 4-5 plusskraadi.
Uus jõgi oli nii põnev, et ei saanud arugi kuidas aeg lendab. Varsti otsustasime tagasi pöörata ja Toni pani ees minema. Järgnesin umbes 15 min hiljem ja siis alles kannatused algasid. Esiteks hakkas päike loojuma ja ilm ilmselt külmenes. Mitte et külm oleks hakanuda aga lihtsalt püksid ja saapad jäätusid ära. Mõne aja pärast oli olukord selline, et jalas on kõvad püksid ning mäesuusa saapad. No tõesti olid saapad nagu puupakud. Teekond tagasi oli kah kuidagi jube pikk. Usun, et tagasitee kestis 30 - 45min.
Kokku sai metsas oldud 5,5 tundi. Päeval oli temperatuur umbes -15C ja õhtuks -20C. Ise siiski usun, et tänu soojale jõele ning tuulevaikusele oli jõe ääres heal juhul -10C. Kalu käis kaldal 3 tükki. Kõik olid alamõõdulised ja läksid tagasi ujuma.