Nädalavahetuse kokkuvõte

Kalal sai käidud neljal päeval järjest. Laupäeval ja pühapäeval küll vaid osaliselt kuna tahtsin Kadriga rohkem aega veeta.

Neljapäev: korralik selgitus sündmustest on eelmises sissekandes.

Reede: ilm oli endiselt vastikult vihmane ja kala endiselt ei võtnud. Tähtsaim sündmus mis juhtus oli see, et haug viis minema selle sama landi millega ma päev varem olin saanud 2,0kg jõeforelli. Teeb ikka õnnetuks küll. Kusjuures ma otsustasin vihaga, et pean selle haugimölaka kätte saama - kes teab, ehk isegi ripub lant veel suus. Naljakas on see, et ta võttisgi minu järgmist lanti uuesti aga kätte ma teda kahjuks ei saanud. Mis seal ikka, tegu oli firmalandiga ja selle saab iga kell uue, kuigi aura on teine. See jäi ka minu ainuksesks kontaktiks kalaga tol päeval.

Laupäev: Endiselt valgejõel ja endiselt kehv võtt. Vihma oli nüüd juba vähem ja isegi päike andis endast viivuks märku aga mida polnud see oli kala. Skooriks oli se päev vaid üks alamõõduline forell. Tore oli see, et ma kõndisin kaugemale kui ma kunagi varem olen kõndinud ja avastasin palju uusi kohti.

Pühapäev: Avastasime Renega uut jõge. Selle nime avaldan ma siis kui olen võtnud revanzi ühe teatud kalaga :). Ilm oli ilus ja päikesepaisteline. Ühepäevikud koorusid jälle ja me avastasime kauneid kohti. Jõgi paistis algul väga väikesena ja hiljem selgus et ega ta palju suuremaks ei lähegi. Kohati oli vett ainult pahkluuni ja jäi arusaamatuks kus see kala olla võib.Üsna pea hakkas aga kala ennast näitama ja siis läks mölluks. Putukate järele haarati iga kurvi peal. Kala oli tõeliselt aktiivne. Kusjuures seekord ei olnud ta vaid ühepäevikute osas aktiivne vaid ka landi osas. Võttusid oli palju ja alamõõdulisi käis otsas kah üsna mitu.

Viivks käis värskeõhu vanni võtmas ka üks ilus 37cm isend. Ma pean ütlema, et ma pole iialgi nii ilusat jõeforelli kohanud. Tal oli uskumatilt ilus kollane värv ja uskumatult palju tähne. Vaadake ise pilti ja võrrelge mu varasemate piltidega. Ma arvan, et see värvus tuli sellest kollase liivaga põhjast. Teised kalad samast jõest, mudasema põhjaga lõikudest olid tavapäraselt hallikad.

Edasi juhtus üks põnev võitlus millest pajataks detailsemalt: Nimelt silmasin eemalt ühte tumedamat kohta mis tõotas olla süügav. Selles kohast allavoolu oli kohe üks risuhunnik. Sain juba kaugelt aru, et seda kohta valvab keegi suurem ja päris kindlasti ei lasta sinna alla ühtegi pisikest kala. Selleks et sooritada ideaalset heidet pidin aga ületama jõe. Et mitte kala ettevaatlikuks muuta jalutasin natuke allavoolu ja ületasin jõe kaugemalt. Siis hakkasin varitsuskohta otsides sügaviku poole hiilima. Täpselt ideelses kohas oli ka üks väike puu, mille ette ma maha põlvitasin ja mängu jälgima jäin. Kuna ühepäevikuid oli ümbruses palju siis otsustasin ennem loopima hakkamist lihtsalt natuke olukorda jälgida. Üsna pea kukkus vette paar putukat mis kohe vooluga takistuse ette ujusid. Midagi ei toimunud. Putukaid tuli veel aga oodatud mulksu ei tulnud ega tulnud. Kui ma nüüd õigesti mäletan siis ma vist tegin isegi paar kontrollviset pisikese pöörlevaga et kindel olla. Midagi ei juhtunud. Jälgisin kala asukohta veel ja siis märkasin, et pisikesed maimud kargasid seal samas veest välja. Sellist pilti näeb tavaliselt järve peal ja see tähendab, et haug või ahven jälitab sööki. Niisamalihtsalt kalamaim veest välja hüppama ei kipu. See sündmus reetis kohe olukorra. Seal varjendis oli keegi, kes hoolimata ühepäeviku koorumisest oli otsustanud kalatoidule jääda. Vahetasin kohe landi vobleri vastu ja tegin heite. Esimesed paar heidet läksid umbes 50cm soovitud trajektoorist kõrvale. Kolmas vise tabas täpselt õigesse kohta. Hakkasin lanti mängides enda poole kerima kui toimusgi täiseti oodatult võtt. Haaramine oli kindel ja kala oli otsas. Nägin kohe et tegu on väga suure forelliga. Ütleks, et kategoorias 1,5-2kg. See oli üllatav selle pisikese jõe kohta. Igatahes kargasin püsti ja liikusin kohe planeeritud trajektoori mööda edasi, et kala kontrolli all hoida ja teda varjendist eemale kiskuda. Kahjus oli see elukas minu kettaseade jaoks liiga tugev ja kimas kärinal risu alla. Veel natuke võitlemist ja läinud ta oligi. Tegin kõik täpselt õigesti ja ritv käitus ideaalselt kala lööke summutades aga ikka pääses minema. Olgugi, et olen viimasel ajal sidurit rohkem peale keeranud tundub, et tuleb seda veel kangemaks timmida. Suurtel kollidel käib jõud lihtsalt üle.

Selle poisiga lähen ma igatahes esimesel võimalusel arveid klaarima.

2,0 KG JÕEFORELL

VARUSTUS:

Ritv: Shimano ForceMaster 2.10 C.W. 5-20g

Rull: Shimano TwinPower 1500XT-RB

Tamill: Salmo 0,22

Lant: Rapala CountDown 5cm värvusega TR

Ilm: Lauspilvisus, vihm, temperatuur 9-10C, kerge tuul

Aeg: 04.06.2009 kell 19:20

Jõgi: Valgejõgi

KALA MÕÕDUD:

Kaal: 2,0KG (kaalutud kohe peale kala tabamist)

Pikkus L: 56cm

Ühtlasi on tegu minu rekordforelliga!

Fotosessioon auto juures jätkus:

Kohe peale tabamist:

Lugu ise on siis järgmine:

Seda korda läksime kalale Toniga. Üks hea põhjus minemiseks oli see, et Toni oli endale just ühe vana Range Roveri soetanud ja seda oli vaja kohe looduses katsetada. Minu ettepanek oli kohe mõnda uut kohta avastama minna kuhu ma Miniga ligi ei pääseks. Nimelt paljud kalakohad on mul just selle pärast avastamata, et selle pisikese autoga ei pääse ligi. Nii tegimegi ja otsisime kaardilt välja pisemad rajad, mida mööda kaugemale pääseks.

Koht kuhu me läksime oli selline aeglasema vooluga ja paistis rohkem haugisõbralik kui forellisõbralik. Teadupärast on Valgejões haugi palju ja see mõte mind just liialt ei erutanud. Hakkasime mõlemad koos vastuvoolu liikuma ja mina ületasin üsna pea sobivas kohas jõe. (Tonil kahlamispükse polnud). Seega jäin vastu voolu liikudes paremale poole mis viske seisukohast on iseenesest ebamugavam aga pole viga. Ma usun, et saime umbes 10min liikuda kui Tonile esimene haugipulk otsa hakkas. Kusjuures otsa hakkas sellisest kohast kus oleks forelli rünnakut oodanud. Ilus kiirevooluline jõekäärak kus keskel oli suur veest väljaulatuv kivi. Väga ilusaid viskekohti palju polnud kuna jõgi oli taimerohke ning enamus taimi olid need suured veealused kupulehed. Üsna peagi, umbes 30 min peale püügi algust jõudsin sellise mugava sirge peale kus paistis olevat järsk kallas minu pool küljes - täiuslik olukord. Lisaks oli veel kallas puudest lage ja viset ei seganud miski. Tegin siis pika heite piki kalda serva ja hakkasin tavapärase rütmiga kerima-pausitama. Minust umbes 5m kaugusel käis landist läbi kergem jõnks (mida mina pidasin taimedeks) ja seejärel toimus tugev löök. Haakisin kindlalt ja möll hakkas pihta. Kuna kala oli otsa jäänud minust umbes 3m kaugusel, siis esimene mure oli ta endast eemale saada, et varustusel oleks rohkem mänguruumi ja et kala ennast tugeva rapsimisega lahti ei kisuks. Üsna kohe sain aru, et tegu on minu esimese üle-kilo kalaga ja see pani adreka pumpama. Astusin ise sammu allavoolu ja keerasin sidruni kiirelt nõrgemaks et kala kaugemale saaks ujuda. Plaan nägi ette teda natuke kaugemale lasta ja siis tagasi väsitada. Läheduses polnud mingeid puuronte kah mida oleks tulnud karta. Pika peale õnnestuski minu ja kala vahel vahet suurendada. Seejärel hakkasin talitama täpselt vanameister Reinu õpetuse kohaselt. Kuna ma kahva ei taha kasutada (mule meeldib põhimõte, et kalale tuleb anda suurem võimalus pääsemiseks) siis otsisin silmadega kiirelt kohta kus oleks võimalik kalale vastu minna. Enda ees oli kallas järsk ja vette ei saanud astuda. Liikusin kala taltsutades umbes 10m allavoolu ja seal leiduski sobilik koht. Olgugi, et kogu möll oli kestnud vaid mõne minuti tundus kala juba üsna taltsas olevat. Olin imestunud kuna varem on isegi 40cm kala suuremat möllu teinud. Tõmbasin siis saagi enda poole ja üritasin teda harata lõpuse tagant. Kuna tegin midagi sellist esmakordselt siis loomulikult esimene katse ebaõnnestus. Kala tegi tugeva jõnksu ja hakkas madalas vees kõvasti siplema. Külm jutt käis seest läbi kuna see pidanuks olema just see koht kus kala minema pääseb. Ime kombel jäi ta külge ja jäi kohe ka paigale. Järgmise haardega olin juba enesekindlam ja tõstsin kala kaldale. Kaldal peale hetkelist siplemist vabanes iseenesest ka lant :). Nüüd kus ma olin kala kaldale tõstnud sain aru, et tegu on tõeliselt suure isendiga. Viskasin lindi peale ja lugesin esimese hooga välja 57cm. Mu reaktsioon oli hullumeelne. Lõpetasin võimalikult humaanselt ja kiiresti kala elu ning otsisin välja kaalu. Tõstsin kala kaaluga üles ja jälgisin närviliselt numbrite jooksmist. Nii uskumatu kui see ka pole keris kaalule ette täiesti täpselt 2,0KG. Nüüd oli reaktsioon veelgi hullem. Ma lihtsalt huilgasin mitu minutit järjest. Adrenaliin oli nii laes, et isegi kui ma oleks tahtnud siis ma poleks suutnud juubeldamist lõpetada. See oli mingi taolise heli vallandumine nagu odaviskajatel peale pingutust - vaevalt et nemadki lihtsalt moe pärast karjuda tahavad. Nad lihtsalt ei kontrolli häälepaelu. Siinkohal tahaksin välja tuua veel mõned huvitavad asjaolud. Nimelt liikus Toni vastaskaldal minust natuke ees pool ja oli järelikult sellest kohast juba mööda kõndinud. Loogiliselt võttes oleks suur ja tark kala pidanud kohe vehkat tegema. Teine huvitav asi selgus siis kui ma mõned sammud edasi astusin ja jõge just võtu kohast täpsemalt uurisin. Nimelt ei olnudki selles kohas nii järsk kallas kui ma arvasin. Kallas oli küll järsk veepinnast üleval pool kuid vee all oli serv pigem lauge ja tihedalt täis neid veealuseid kupulehti. Hiljem reinule oma seiklustest rääkides viitas ta kohe ühele enda trofee pildile ja kinnitas, et just kuppude servast paljud suured isendid tulnud ongi.

Selle sündmuse varjus tundub edasise päeva kirjeldus mõtetuna aga olgu öeldud, et Toni sai vist miski 4-5 alamõõdulist haugi ja mina sain ühe 47cm hauginolgi kes mõistagi tagasi ujuma läks.

Forelliga polnud meil kummagil tol päeval rohkem kontakti.

On päevad ja püügid, kus ma tunnen, et ma olen kõik selleks teinud, et suurt kala saada - visked on imeilusad, kohad on ideaalsed, kala on aktiivne jne. Sellel päeval neid asju ei olnud - oli lihtsalt kamaluga õnne. Liiatigi veel, et nüüdseks on selge, et seal kandis pole kellegil (rääkinud olen kolme inimesega) viimase 4-5 päeva jooksul mõõdukala otsa tulnud. Võtt on lihtsalt mingite tingimuste tõttu väga kesine olnud. Kusjuures minu saadud forelli kõht oli kah täiesti tühi, mis näitab, et ta polnud mõnda aega sööma peal olnud.

Selline tore lugu juhtus minuga neljapäeval 04.06.2009.

See koletusuur jõeforell on kindlalt minu "elukala" ja seda laadi rekord mis pikaks ajaks purustamata jääb.

Seda korda õnnestus kalal käia nii laupäeval kui pühapäeval. Laupäeval juhtus selline kole lugu, et avastasin hommikul õudusega, et mu varustus on kadunud. Pikemal juurdlusel meenus, et võis tõesti juhtuda selline katastroof, et esmaspäeva õhtu eufoorias asetasin metsas õnge auto katusele ja panin minema. Sellel teemal ma pikemalt ei peatu kuna on häbi ja on valus. Päevast endast: Kalale läksime Valgejõele kahekesi. kaasas oli üks väike sugulane kes hirmsasti kalale on tahtnud tulla. Päev oli ilus ja algul paistis et kala on päris aktiivne. Pisikest kala liikus palju ja isegi tunti landi vastu huvi. Hiljem alles selgus et ega tegelikult keegi otsa ei jää ja enamus suuri kalasid üldse lanti võtta ei taha. Põhjuseks siis see, et ühepäevik koorus ja kala sõui ainult putukat. Minu jaoks oli see esimene kord sellist vaatemängu näha. Suured kalad käisid pinnas ja näitasid ennast nii avalikult et karp jäi lahti. Huvitav fakt oli see, et enamus kaladel oli mingi enda kindel koht kus nad passisid ja järjest putukaid mugisid. Isegi inimeste kaldal liikumine ei hirmutanud neid ära. Tavaliselt panevad forellid juba esimesel hetkel leekima kui piisavalt ettevaatlik pole. Olukorra ilmekaks väljendamiseks võtsin ühe söömaorgia linti ja video on siin:

Huvitav on veel see, et kui me peale poolt tundi kala meelitamist minema läksime ja peale tervet tundi aega tagasi tulime siis ta oli ikka veel seal ja mugis samamoodi edasi. Kokkuvõtteks oli laupäev kaunis ja Valgejõgi suutis taas neidata endast sellist külge mida ma veel näinud ei olnud. Kalasaak oli muidugi null.

Pühapäev: Päev algas vara ja edukalt. Üsna alguses käisid otsas kaks mõõdukala. Mõlemad olid 37cm aga kuna päev oli alguses ja minu latt on vahepeal natuke kerkinud siis alla 40cm kala enam hästi koju ei taha viia. Lasin nad tagasi kosuma. Aga ennem veel kui ma kaladeni jõudsin sain korraliku šoki osaliseks. Põrnitsesin jõepõhja kui järsku ujus vee all vaatevälja midagi kohutavalt suurt. See oli tõeliselt suur ja lai ning taipasin kohe, et tegu ei saa olla forelliga. Lihtsalt nii suurt jõeforelli ei saa sellises ojas olla. Üleüldse nii suurt kala ei tohiks olla. Peale paari mõttesekundit taipasin, et näen enda ees kobrast ujumas. No tõsimeeli, kui paljud on näinud vabas looduses enda ees vee all kobrast ujumas. Vee peal näeb neid ujumas küll ja üks teine koppraonu seda ka mõned minutid hiljem tegi. Igal juhul oli vaatepilt võimas ja ehmatus suur. Edasi liikudes võttis kala hästi ja pisikesi poisse läks tagasi ikka kamaluga. Võibolla oli asi kinni selles, et ma olin kalale läinud üsna vara hommikul - umbes 5:30. Igal juhul päev saabus ja päike tõusis kõrgele ning võtmine jäi harvemaks. 

Isegi kaskede alleel oli liikumist vähe. See on see koht kus mõned korrad tagasi nägin suuri kalu lausa parves ringi ujumas. Seekord nägin vaid pisikesi. Natuke maad hiljem tuli lagedale ka põhjus. Leidsin kaldal hunnikus maha jäetud võrgu. Viha oli suur ja ilmselgelt lasin noa käiku. Oleks tikud kaasas olnud siis oleks ilmselt tule kah otsa pannud aga ma usun, et peale seda lõikumist enam võrk kasutatav pole. Pealegi paistis, et need huligaanid olid selle nii ehk naa mädanema jätnud kuna võrk oli sodi ja puuoks paksult täis ja lahti poleks enam õnnestunud arutada. Igal juhul on kurb selliseid asju näha. Edasi liikusin üles voolu sellistele aladele kus ma se aasta käinud ei olnud ja tulemus oli tore. Otsas käis reaalselt kolm 40cm kala aga võitluses jäid nemad peale. Natuke hakkas tuju rikkuma et kui kala sedamoodi võtab siis kuidas ma nii nõrk olen ja neid taltsutatud ei saa. Ajasin asja selle ajutise õngekomplekti kaela mis ma endale kombineerinud olin. Ketas oli kehv ja kaigas oli kange jne.

Igal juhul lõpuks saabus ka hetk kus mina jäin võitluses peale ja kaldale tuli ilus 41cm jõekas.

Ilm oli selge ning kerge tuulega. Temperatuur oli saagi hetkel ilmselt juba 24C kandis. Landiks siis minu üks põhitegijatest: Jõeka värvides Rapala Countdown.

Ilus Esmaspäeva õhtu

Liiga palju on möödunud hetkest mil ma viimati kalavete äärde sain. Viimane kord oli nädalavahetusel 8-10. Tookord nägin kala rohkelt aga midagi sellist polnud mis miinimum nõuded oleks täitnud. Oli kõvasti pisikest forelli ja pühapäeval oli kõvasti pisikest haugi. Need kõik tulid Pirita jõest.

Nüüd siis  eilsest päevast. Nimelt otsustasin, et pole piisavalt kaua kalal käinud ja pean minema ennem kui nädalavahetuse ära ootan. Nii oligi, võtsin Kadri kah kaasa ja suundusime metsa. Lühike kokkuvõte oleks selline: õhtu oli päikeseline, 19C ja kerge tuulega. Püüdsin vahemikus 18:30 - 21:00. Kala oli väga aktiivne. Alguses proovisin madalamates kärestikulistes kohtades noorjärku meelitada, et kala aktiivsust kindlaks teha. Neid tuli landile järele ikka kamaluga. Tõesti neid 10cm pikkuseid noori ikka kimas järele iga teise viskega. See andis enesekindlust, et lant on ilmselt õige ja et tasub püüda. 

Edasi liikusin sügavamate aukude poole ja kuskil vahepeal tegin täiesti juhusliku kontrollviske, kui tabasin oma esimese korraliku kala. See oli üks nendest visetest mida tehakse selle pärast, et viskekoht on lihtsalt nii mugav. Tavaliselt

 muidugi kala seal pole, kus on mugav püüda :). Igal juhul ilus 40cm isend tegi korra tugeva löögi ja siis haaras. Mäng oli vahva - kala käis mitmed kändude ja kaldaalused läbi - hea et külge jäi. Landiks oli roheliste täppide ja musta põhjaga BlueFox pöörlev.
Edasi liikusin veel sügavamate aukude poole ja sidusin nende kammimiseks otsa ühe uue Edi vobleri. See polnud veel kordagi vees käinud aga toitis kohe esimesel päeval. Kala tuli üsna loogilisest kohast - kiirem vool läks üle aeglasemaks lohuks ja seal ta oligi. Täpsemalt siis tegu landiga Edi Classic 5cm Lepamaimu toonides.

Tore seik oli see, et kohe kui teine kala võttis ja mul kergeks rabelemiseks läks, kuulsin kuidas vastaskaldal läks kõvaks müdinaks. Keegi ikka jooksis elu eest. Kohe peale jooksu käis kõva sulpsatus ja siis taipasin, et hambapastamüüja oli minu lärmi peale leekima pannud. Üks jõekäänak hiljem jüdsin ka selle härra ukse ette. Palun väga - pildid on siis minu kõrgune koprakuhil. Kes selle ära tunneb see teab kus kandis Valgejõel ma kalal käisin :)

"Kevad on ilus aeg" ütles Rein Truumets ühes oma artiklis

Tuleb temaga nõustuda. Kell on alles 15:30 aga päev on juba väga ilus olnud. Tänane esialgne plaan oli minna mere äärde aga plaanid muutusid ja kell 10:00 olin hoopis jõe ääres. Seekord oli ka kadri täitnud oma lubaduse ja minuga kaasa tulnud. Mõtlesin, et ehk saab talle mõnda kala näidata kuna seal kandis näeb kala praktiliselt alati. Võtta nad ei pruugi aga inimesi märgates põgenemas näeb neid küll.

Jalutasime siis pikki ojaäärt ja ma hakkasin tasapisi loogilisemate kohtade juures proovima. Tublid pool tundi ronisime mööda võsa ja ma kompasin vett aga kaladest polnud märkigi. Tundus, et loodus on veel liiga lage ja ei kaldal ega vees pole ühtegi sobilikku kohta varjumiseks. Kuna seles ojas on vesi ülimalt selge siis näeb kogu põhja täiesti selgelt ja üsna kindlalt näeb kala mind ennem kui mina teda. Kadril sai üks hetk kõrini ja ta ütles, et läheb auto juurde kuduma. Hetk peale seda kui ta lahkus nägin esimest kala. Paistis selline tubli üle 30cm kala ja ta jäi veel minu nina alla vaikselt passima. Hüüdsin kadri aga ta enam ei kuulnud. Kala tegi kah üsna kiirelt vehkat tundmata mingit huvi minu landi vastu. Jalutasin edasi ja üsna pea oli esimene kala otsas. Mängis täitsa toredasti ja ma olin üsna kindel et tegu on mõõdukalaga. Kui olin ta kaldale tõstnud siis veendusin, et mõõdus oli ta vaid nibin nabin. Ehk miski 5mm üle :).

Kuna pole juba tükk aega ühtegi kala koju viinud siis võtsin ta kaasa. Jalutasin edasi teadmisega, et magusamad püügikohad on alles ees.

Varsti silmasin ühte poolkõva kohta, milles ma väga kindel ei olnud aga tegin siiski proovi. Tegu oli sirge lõiguga kus minust umbes 15-20m kaugusel oli ühes kohas 4-5 puud risti üle oja. Teadsin, et seal all kindlasti ennast keegi peidab aga viskekoht polnud soodne. Nimelt oleks hea visata sellisest varjekohast ülesvoolu lant risti eest läbi. Kuna aga vesi on väga selge, siis paneks kalad kohe minema kui ma prooviks sellest paigast mööda hiilida. Kasutasin taktikat mida ma ka varem kasutanud olen ja hakkasin ülesvoolu loopima täpselt varjekoha taha. Ehk et kaladele selja taha. Elu on näidanud, et peale paari sulpsakat tulevad forellid allavoolu vaatama mis toimub ja võivad lanti haarata. Umbes teisel viskel nägin, et üks kalapaar ujus landile järele. Mõlemad olid silma järgi jälle mõõdus. Nüüd hakka seiklus mida ma varem näinud pole ja mis kummutab mitmed mu uskumused.

Järgmise viskega tulid jälle mõlemad kõrvuti järgi ja üks haaras lanti. Pihta hakkas tubli möll ja kala tegi mitu pisemat küünalt. Hämmastav oli see, et teine kala ei kihutanud selle siplemise peale hirmunult minema vaid ujus möllava kala kõrval ja uudistas mis toimub. Üsna pea konksu otsas olnud isend minema. mõtlesin, et see on nüüd šokis ja ilmselt kaob silmapiirilt. Paari viske pärast tulid jälle mõlemad kalad samast kohast mu landile järgi. Jälle toimus võtt ja hakkas möll. Pakkusin, et nüüd on tegu teise kalaga kuna sama kala ilmselt on haiget saanud ja enam ei taha. Kordus sama nali. Üks siples ja teine ujus kõrval. Jälle pääses kala minema. Mõtlesin, et no nüüd nad küll enam võtta ei tohiks. Olles samas näinud just uskumatut etteastet otsustasin edasi proovida. Varsti vastupidiselt minu arvamusele tulid nad jälle kahekesi landile järele ja üks haaras. Väsitasin kala üsna pikalt, et välja tõstmine oleks valutum ja üsna pea oli kala kaldal. Pikkuseks seekord 38cm. Kuna kõik minu tõekspidamised olid juba kummutatud otstasin sama puu kõrvale edasi loopida. Algul polnud kalast märkigi aga peale umbes viiendat viset sööstis ta ikkag välja ja võttis. Ka seekord jäin mina peale. Silma järgi paistis, et on isegi suurem kui teised seni saadud kalad. Mäng oli samuti jõulisem. oli juba täitsa jalgade juures kui võttis kätte ja kimas siduri kärisedes vastu voolu jälle 5 meetrit eemale. Nii mitu korda. Muide mõlema kala väsitamise viimased etapid võtsin ka videolindile. Tõstsin kala kaldale ja mõõtmine näitas, et tegu on 42cm pikkuse tumeda isendiga. Fantastiliselt ilus kala ja ühtlasi minu senine rekord. Kõikide täna saadud kalade täpsed parameetrid on paremal ekraani servas. Vägev seiklus ja uskumatu uus fakt minu teadmistes: ühe kalaga võitlemine ja välja tõstmine ei kõiguta kuidagi teisi lähedal olevaid kalasid kui sa ainult ise suudad võrdlemisi rahulik püsida.

Edasi minnes oli ainult üks võtt veel ja siis oli vaikus. Kalu nägin ma loomulikult palju aga huvi minu landi vastu ei tuntud. Üks huvitav olukord oli veel natuke hiljem kui ma hiilisin kaldale ja nägin, et minu jalge ees oli kuskil 10 kalane forelliparv. Pooled olid julgelt üle 30cm ja paistsid mõõdus olevat ning teine pool seltskonnast olid pisemad. Täitsa uskumatu. Ma ei teadnud kuidas käituda kuna iga pisemagi liigutuse peale kimas kamp meetri jagu siia ja sinna. Kui lant vette maandus siis nad pigem kimasid laiali kui tundsid huvi. küll nad kimasid kaldajärsaku alla ja tulid jälle välja ja üks aktiivsem tegelane kimas veel tükk aega mu kõrval ringi. Samas olid nad ikka vist piisavalt häiritud juba et lanti nad ei võtnud. Lõpetasin päeva üsna varakult kuna kogu nauding oli juba mitmekordselt käes.

Nii mõnegi jaoks on huvitav teada, mida kalad on söönud, et ise landi valikul targem olla. Siit siis info mis ma kalade kõhust leidsin. 36cm kala oli emane ja tema kõht oli pungil täis krevette ning mingeid veidraid vastseid millele ma nime ei oska anda. 38cm isend oli taas emane ja kõht oli tühi, vaid paar puruvana. 42cm suur tume isend oli isane ning hämmastavalt oli ta kõhus 12cm pikkune konn. Mitte mingi pisike konnapoeg vaid ikka korralik konn. Prae kõrvale oli ta veel napsanud ka mõned puruvanad ja krevetid. Ühtlasi sai tuvastatud, et need teised kaks kala kes koos ujusid ja koos mu kotti läksid olid paar. Ei tea kas see oli juhus või forellidel mingi paari moodi asi tekibki. Peab raamatst lugema.

Ahjaa, viimased faktid. Töötas jälle minu vana hea 6cm Rapala Countdown jõeforelli värvides lant. Panin selle otsa peale seda kui olin katsetanud Edi voblerit ja kolme ise värvitud pöörlevat. Ilm oli täiesti selge ja päikeseline. Sooja umbes 19-20C. Lagedamate kohtade peal oli tuuline. Õhurõhk on päeva jooksul üsna stabiilne püsinud, vaid väga kergelt langenud.

Pühade nädalavahe

Käisin mere ääres kokku kolmel päeval. Esimesed kaks olid tõsisemad piitsutamised ja pühapäeval käisin lihtsalt korraks Paldiski poolsaart avastamas. Midagi imelist ma sealt ei leidnud. Need kohad kus käisin olid üsna liivased ja laine oli kõik sogaseks peksnud.

Reede oli hea päev. Algatuseks läksin samasse kohta mis nädal tagasi oli väga edukaks osutunud. Sama kivi otsast ei tulnud seekord mitte üks tonks. Otsustasin liikuda umbes 10-20m kaugusele teise kivi otsa kust sai visata piki järjest asetsevate suurte kivide serva. Esialgu kohe kõige magusamasse kohta ei visanud vaid tegin paar viset rohkem avamere poole. Siis heitsin plaanitud kohta ja kohe toimus löök millele järgnes ka edukas haaramine. Kala möllas mis hirmus ja kargas paar korda veest välja. Kahjuks seekord jäi jällegi kala peale ja mina kaotajaks. Kohe paar viset hiljem haaras samast kohast järgmine. Möll oli lühem ja jälle sai minema. Ilmselt oli seal mingi pisike parv sest mõned visked hiljem järgnes üks suuremat sorti isend mu landile päris jalgade ette. Kolm oli kohtu seadus ja selles kohas ma rohkem kala ei näinud. Hiljem jalutasime Renega veel uusi kohti avastama ja neljas kontaks toimus kohas kus ma seda ei oodanud. Põhi lihtsalt ei tundunud loogiline aga kuna mu meriforelli püügi kogemus on nii üürike siis mis loogikast ma ikka räägin ... Seekord tuli kala taas landile järele ning hiljem enam näole ei andnud.

Laupäev oli minul täielik null päev. Renel oli üks äraminek aga see oli kahepeale ka kõik. Kusjuures Laupäeval tegime katset jõuda mere äärde natuke varem. Abi polnud sest miskit ...

Jätkame siis merika jahti ja küll ma kunagi midagi kätte ka saan.

Mereääres

Ilm on fantast. Vesi on selge nagu vahemeres. Temp kivi peal 10 kraadi.

Peale selle pildi ja esimese sõnumi saatmist alles läks päev tõeliselt põnevaks.  Sõnumi toksimise ajal hüüdis Rene, et tal oli võtt. Üsna pea oli ka see huviline tal otsas aga kahjuks pääses üsna jalgade juures minema. Kusjuures Rene püüdis just selles kohas kuhu ma plaanisin peale sõnumi kirjutamist kohe ronida.

Minu püük jätkus endiselt tulemusteta ja ma ei olnud ikka veel veendunud merepüügi tulemuslikkuses. See kõik muutus üsna pea. Olles roninud ühe järjekordse kivi otsa, hakkasin tuimalt loopima ja püsisin kannatlikult umbes 10-15min ühes kohas. Kuna vesi oli erakordselt selge, siis hakkasin oma lanti juba päris kaugelt nägema. Ühel tõmbel märkasin oma landi järel umbes poole meetri kaugusel hõbedast helki ja kohe peale seda oli kerge löök. Ei saanud päris kindel olla kas see oli kala või ma lihtsalt lootsin seda. Üsna pea nägin aga kindlalt kala. Ilus suur tumeda selja ja hõbedase küljega kala jälitas suurte kaartega kihutades mu lanti ja pööras ringi alles paari meetri kaugusel  minu jalgadest. Adrenaliin hakkas pumpama kuna see oli minu päris esimene kontakt meriforelliga. Paar viset veel ja siis nägin selgelt kuidas forell jälitas lanti ja haaras. Hämmastav vaatepilt. Kuna võtt toimus umbes 5-6m kaugusel siis ei olnud eriti pikalt ruumi tema väsitamiseks. Kerisin ta lähemale ja otsustasin ümber kivi teda natuke väsitada aga mingil hetkel tegi ta osava nõksu ning pääses minema. Usun, et vähene kogemus on siin põhiline põhjus miks ta minema pääses. Kala oli ilus ja tugev ning mängis vahvalt. Ma tegin üsna kõva häält juba siis kui kala otsa jäi ja veel kõvemat häält kui ta minema pääses. Pole just kõige asjalikum käitumine kalal olles aga adrenaliin oli lihtsalt nii laes.

Olles sisimas veendunud, et peale seda röökimist seal kohas enam püüda pole mõtet jätkasin ikkagi loopimist. Mõned visked hiljem kohe peale viset kui kerima hakkasin tundus lant kinni jäävat. Nimelt on peale heidet ju jõhvi umbes 50-60m väljas ja selle pikkuse venivus on suur. Seega ei saa selliselt kauguselt aru mis tegelt toimub. Igatahes tundus, et lant jäi kinni ja ma tegin paar tugevat ning järsemat tõmmet, et lant kätte saada. Tundus, et natuke andisgi järele ja ma hakkasin kerima. Siis hakkas sidur käriseme ja pinnale teggis suur vahutav laine. Algul kohkusin ja ei saanud aru mis toimub aga üsna kohe oli selge, et otsas on midagi väga suurt. Ennem kui ma arugi sain lõtvus jõhv ja ma hakkasin kiirelt kerima oskamata midagi arvata. Siis taipasin et see elukas võttis landi ja läks. Kõige huvitavam oli see, et peale landi lõtvumist tegi kala veel pinnas paar pööres loopides vahtu igas ilmakaares. Kõik toimus nii kaugel, et kala enda suurust ei näinudki - ainult laineid nägin. Süda peksis ja me Renega lihtsalt vaatasime silmad pärani mõteldes, et mis elukas see küll olla võis.

Igal juhul oli väga kogemuste ja elamuste rohke päev ja ma saabusin koju väga rahulolevana.