2,0 KG JÕEFORELL

VARUSTUS:

Ritv: Shimano ForceMaster 2.10 C.W. 5-20g

Rull: Shimano TwinPower 1500XT-RB

Tamill: Salmo 0,22

Lant: Rapala CountDown 5cm värvusega TR

Ilm: Lauspilvisus, vihm, temperatuur 9-10C, kerge tuul

Aeg: 04.06.2009 kell 19:20

Jõgi: Valgejõgi

KALA MÕÕDUD:

Kaal: 2,0KG (kaalutud kohe peale kala tabamist)

Pikkus L: 56cm

Ühtlasi on tegu minu rekordforelliga!

Fotosessioon auto juures jätkus:

Kohe peale tabamist:

Lugu ise on siis järgmine:

Seda korda läksime kalale Toniga. Üks hea põhjus minemiseks oli see, et Toni oli endale just ühe vana Range Roveri soetanud ja seda oli vaja kohe looduses katsetada. Minu ettepanek oli kohe mõnda uut kohta avastama minna kuhu ma Miniga ligi ei pääseks. Nimelt paljud kalakohad on mul just selle pärast avastamata, et selle pisikese autoga ei pääse ligi. Nii tegimegi ja otsisime kaardilt välja pisemad rajad, mida mööda kaugemale pääseks.

Koht kuhu me läksime oli selline aeglasema vooluga ja paistis rohkem haugisõbralik kui forellisõbralik. Teadupärast on Valgejões haugi palju ja see mõte mind just liialt ei erutanud. Hakkasime mõlemad koos vastuvoolu liikuma ja mina ületasin üsna pea sobivas kohas jõe. (Tonil kahlamispükse polnud). Seega jäin vastu voolu liikudes paremale poole mis viske seisukohast on iseenesest ebamugavam aga pole viga. Ma usun, et saime umbes 10min liikuda kui Tonile esimene haugipulk otsa hakkas. Kusjuures otsa hakkas sellisest kohast kus oleks forelli rünnakut oodanud. Ilus kiirevooluline jõekäärak kus keskel oli suur veest väljaulatuv kivi. Väga ilusaid viskekohti palju polnud kuna jõgi oli taimerohke ning enamus taimi olid need suured veealused kupulehed. Üsna peagi, umbes 30 min peale püügi algust jõudsin sellise mugava sirge peale kus paistis olevat järsk kallas minu pool küljes - täiuslik olukord. Lisaks oli veel kallas puudest lage ja viset ei seganud miski. Tegin siis pika heite piki kalda serva ja hakkasin tavapärase rütmiga kerima-pausitama. Minust umbes 5m kaugusel käis landist läbi kergem jõnks (mida mina pidasin taimedeks) ja seejärel toimus tugev löök. Haakisin kindlalt ja möll hakkas pihta. Kuna kala oli otsa jäänud minust umbes 3m kaugusel, siis esimene mure oli ta endast eemale saada, et varustusel oleks rohkem mänguruumi ja et kala ennast tugeva rapsimisega lahti ei kisuks. Üsna kohe sain aru, et tegu on minu esimese üle-kilo kalaga ja see pani adreka pumpama. Astusin ise sammu allavoolu ja keerasin sidruni kiirelt nõrgemaks et kala kaugemale saaks ujuda. Plaan nägi ette teda natuke kaugemale lasta ja siis tagasi väsitada. Läheduses polnud mingeid puuronte kah mida oleks tulnud karta. Pika peale õnnestuski minu ja kala vahel vahet suurendada. Seejärel hakkasin talitama täpselt vanameister Reinu õpetuse kohaselt. Kuna ma kahva ei taha kasutada (mule meeldib põhimõte, et kalale tuleb anda suurem võimalus pääsemiseks) siis otsisin silmadega kiirelt kohta kus oleks võimalik kalale vastu minna. Enda ees oli kallas järsk ja vette ei saanud astuda. Liikusin kala taltsutades umbes 10m allavoolu ja seal leiduski sobilik koht. Olgugi, et kogu möll oli kestnud vaid mõne minuti tundus kala juba üsna taltsas olevat. Olin imestunud kuna varem on isegi 40cm kala suuremat möllu teinud. Tõmbasin siis saagi enda poole ja üritasin teda harata lõpuse tagant. Kuna tegin midagi sellist esmakordselt siis loomulikult esimene katse ebaõnnestus. Kala tegi tugeva jõnksu ja hakkas madalas vees kõvasti siplema. Külm jutt käis seest läbi kuna see pidanuks olema just see koht kus kala minema pääseb. Ime kombel jäi ta külge ja jäi kohe ka paigale. Järgmise haardega olin juba enesekindlam ja tõstsin kala kaldale. Kaldal peale hetkelist siplemist vabanes iseenesest ka lant :). Nüüd kus ma olin kala kaldale tõstnud sain aru, et tegu on tõeliselt suure isendiga. Viskasin lindi peale ja lugesin esimese hooga välja 57cm. Mu reaktsioon oli hullumeelne. Lõpetasin võimalikult humaanselt ja kiiresti kala elu ning otsisin välja kaalu. Tõstsin kala kaaluga üles ja jälgisin närviliselt numbrite jooksmist. Nii uskumatu kui see ka pole keris kaalule ette täiesti täpselt 2,0KG. Nüüd oli reaktsioon veelgi hullem. Ma lihtsalt huilgasin mitu minutit järjest. Adrenaliin oli nii laes, et isegi kui ma oleks tahtnud siis ma poleks suutnud juubeldamist lõpetada. See oli mingi taolise heli vallandumine nagu odaviskajatel peale pingutust - vaevalt et nemadki lihtsalt moe pärast karjuda tahavad. Nad lihtsalt ei kontrolli häälepaelu. Siinkohal tahaksin välja tuua veel mõned huvitavad asjaolud. Nimelt liikus Toni vastaskaldal minust natuke ees pool ja oli järelikult sellest kohast juba mööda kõndinud. Loogiliselt võttes oleks suur ja tark kala pidanud kohe vehkat tegema. Teine huvitav asi selgus siis kui ma mõned sammud edasi astusin ja jõge just võtu kohast täpsemalt uurisin. Nimelt ei olnudki selles kohas nii järsk kallas kui ma arvasin. Kallas oli küll järsk veepinnast üleval pool kuid vee all oli serv pigem lauge ja tihedalt täis neid veealuseid kupulehti. Hiljem reinule oma seiklustest rääkides viitas ta kohe ühele enda trofee pildile ja kinnitas, et just kuppude servast paljud suured isendid tulnud ongi.

Selle sündmuse varjus tundub edasise päeva kirjeldus mõtetuna aga olgu öeldud, et Toni sai vist miski 4-5 alamõõdulist haugi ja mina sain ühe 47cm hauginolgi kes mõistagi tagasi ujuma läks.

Forelliga polnud meil kummagil tol päeval rohkem kontakti.

On päevad ja püügid, kus ma tunnen, et ma olen kõik selleks teinud, et suurt kala saada - visked on imeilusad, kohad on ideaalsed, kala on aktiivne jne. Sellel päeval neid asju ei olnud - oli lihtsalt kamaluga õnne. Liiatigi veel, et nüüdseks on selge, et seal kandis pole kellegil (rääkinud olen kolme inimesega) viimase 4-5 päeva jooksul mõõdukala otsa tulnud. Võtt on lihtsalt mingite tingimuste tõttu väga kesine olnud. Kusjuures minu saadud forelli kõht oli kah täiesti tühi, mis näitab, et ta polnud mõnda aega sööma peal olnud.

Selline tore lugu juhtus minuga neljapäeval 04.06.2009.

See koletusuur jõeforell on kindlalt minu "elukala" ja seda laadi rekord mis pikaks ajaks purustamata jääb.