Kalasupp

Vahemärkus: Käisin eile hommikul kah korra Suurupis. Jälle oma kivi otsas ja tulemuseks oli üks alamõõduline. Loomulikult täpselt samast kohast kust eelmised kalad. Kala ujub edasi.

Üleeile õhtul keedetud supp sai päris hea arvestades, et ma tegin seda esimest korda ja et mul mingit retsepti ei olnud. Edaspidi kasutan kindlasti kõik jupid kalast ära. Ainult sooled ja lõpused võivad kompostiks minna.

Valmistamine oli järgmine: Pesin ja tükeldasin kala natuke väiksemateks tükkideks. Panin potti keema ja ootasin kuna saab lusikaga sodi maha võtta. Samal ajal tükeldasin kartulid ja porgandid ja sibula. Siis võtsin kalatükid potist välja ja kurnasin leeme läbi sõela. Sama leeme sisse läksid köögiviljad keema. Nii kaua kui asjad keesid puhastasin ma kogu kalaliha luude pealt ära. Kui kartul pehme oli siis kallasin puhastatud kala peale, maitsestasin ning serveerisin. Nämm.

Hooaja esimene meriforell

Üle pika aja sain käe valgeks. Olen siin kiirete tööaegade vahel mõned korrad kalale jõudnud aga kätt polnud valgeks veel saanud. Tegelikult tuleb kahjutundega öelda, et peale lume minekut olen vast 3 korda mere ääres käinud ja 1 korra jõe ääres. Kui lumi veel maas oli siis käisin kah paar korda jõe ääres peale oma viimast sissekannet. Ehk et all 10 korra kindlasti. Kalaga on lood kehvasti olnud.

Esmaspäevaõhtune lugu on järgmine. Rene helistas päeval ja rääkis, et viimasel ajal on merikas aktiivsemaks muutunud ja et Suurupist olla mõnned päris pirakad välja tõmmatud. See ajas vere keema ning otsustasin peale tööd kalale minna. Abikaasa oli kah ilusast ilmast innustatud ja otsustas mere äärde jalutama tulla. Kimasime siis Suurupisse ja ma suundusin kohe oma lemmik kivi otsa. Nimetan seda "oma kiviks". See on see sama veealune kivi, mida kaldalt ei näe ja mille aasta tagasi kogemata avastasin. Vett on seal kohas munadeni. Selle sama kivi pealt loopides on toimunud ka enamus minu varasematest võttudest. Ühe kindla trajektooriga loopides ning lanti ühe veest väljaulatuva kivi kõrvalt tõmmates on mul paar korralikku äraminekut olnud ja ka ainuke otsajäämine on sealt olnud. Seega on mul kombeks enda ümbrus viisakalt ringiratast läbi loopida ja alati paar viset rohkem selle magusa koha peale teha. Kohe selline ärev tunne tuleb sisse kui ma loopimisega "sellele õigele kohale" lähenen. Kui vesi sügisel ülimalt madal oli siis pääsesin selle magusa võtukoha juurde jalutama. Seal on üks kõrgem kivi mis iga ilmaga välja ulatub ning selle taga mere pool veel terve kobar kive. Miskipärast meeldib kaladel seal kuskil redutada.
Ilm oli ilus. Merel oli selline vana laine, mis ei ole enam eriti terav ning tuult oli vähevõitu. Vesi oli võrdlemisi selge kuigi olen seal ka selgemat vett näinud. Üsna hea oli lanti juba kaugelt jälgima hakata. Peale 30min loopimist olin juba kergelt pettunud, et jälle võtuajale peale pole sattunud. Ühtegi rabamist ega järeleujumist ma ei täheldanud.
Kadri jalutas mööda randa minu kaameraga ja pildistas loodust. Selle sama kaameraga, mille ma kalalkäimiseks ostsin ja mida ma olen kaasas tassinud nagu kassipoega, et esimest korda mõni trofee kvaliteetselt pildile saada. Kadri sattus minu juurest mööda jalutama ning hüüdis, et kaamera sai tühjaks. Võib arvata mis mõtted mul peast läbi käisid. Sai see kuradi fotokas ostetud ja kaasas tassitud ja nüüd kui peaks tõesti juhtuma, et midagi kätte saan, siis pean ikka telefoniga pildistama. Jõudsin seda mõtet mõne minut mõelda ja jõudsin viskeringiga taas "kivi" kõrvale. Oodatud kohas täpselt kivi kõrval oligi võtt. Kala jäi kohe ilusti otsa ja ma hakkasin teda enda poole väsitama. Oli tunda, et kala on päris raske ning ilmselt mõõdus aga ühtegi suuremat jõulist sööstu ta ei teinud. Ilmselt veel pulmatantsust natuke väsinud. Liikusin kala väsitades madalamasse vette ning haarasin ta sobival hetkel kinni (endiselt kahva ei kasuta). Kiire võrdlus ridvaga kinnitas kala legaalsust. Edasi tuli see koht, et ma läksin kaldale ise pöialt hoides, et kaamera ikka paar klõpsu suudab teha. Suutis tegelt päris palju klõpse teha.

Meriforelli pikkus 64cm, kaal 1,92kg (kuigi ma oma päevinäinud kaalu ei usalda). Püütud Solvkrokeni Seatrout landiga. Tooniks must ja läikiv hõbe.

Hetkel podiseb potis minu esimene kalasupp aga sellest juba järgmises sissekandes.

Merejää on lahkunud

Esimene selle aasta merika jaht. Laupäeva õhtu. Tuulevaikne, kerge tibutamine. Ilus ilm kalapüügiks. Vesi tumepruun, veetase normaalne. Kala ei näinud. Jääd oli veel parasjagu ja jää serva pealt sai püüda. Jääpankadega parvetamine oli kah tore. ;)

Lumi sulanud ja vesi üle kallaste

Lühidalt:

Esimesel päeval (reede õhtul) 3,5 kraadi, vihm. Kahed jäljed minu ees. Kaks alamõõdulist. Rohkem vett kui ma iial olen näinud.

Laupäeva varahommik. 1,5 kraadi. Kerge vihm. Nägin kahte kala, ainult üks võttis julgelt. Rohkem ei näinud. Täielik vaikus. Kehv päev.

Paks, paks lumi

Täna oli siis minu teine selle hooaja püügipäev. Vahepeal olen suutnud murda varbaluu ja olen saanud abieluinimeseks. Need vahejuhtumid on röövinud kogu minu aja ja kalapüük pole lihtsalt võimalik olnud.

Täna lootsin, et vahepealse suure sulaga on olukord natuke paranenud ja lund enam nii palju pole. Tegelikkus oli aga hoopis hullem kui eelmisel korral. Lund oli veel rohkem ja vahepealse sulaga oli tekkinud lumekoorik. See tähendas, et lume paksus oli konstantselt üle põlve ja kohati vajusin isegi sügavamale. Kui pehme lumega sai läbi lume sumbata siis nüüd pidi iga sammuga jalad kõvast lumest täielukult välja tõstma. See on väga väga kurnav tegevus. Õnneks ilm oli soe - umber 3 miinuskraadi - ja võrdlemisi tuulevaikne. Taevast katsid kerged pilved ja kohati sadas ka lund. Kuna lumes edasi rabelemine oli väga kärarikas, rääkimata vette ronimisest kui lant kinni jäi, siis ühtegi kala mul ei õnnestunud näha. Tegelikult pidasin ma vaid 1,5 tundi vastu ja siis olin sunnitud loobuma.

Ruttasin kohe poodi, et räätsasid osta aga kahjuks olid need otsas ja teine pood oli kinni. Nüüd ongi selline jama, et homme tahaks kah kalale minna aga selle lume sees on liikumine võimatu. Eks paistab mis ma teen.

Ainuke saavutus oli see, et ma suutsin oma suurepärases lumemaskeeringus ühe rebase endale üsna lähedale lasta ja isegi pildile saada. Selle jaoks ju kaamera ostetud saigi.

Jõeforelli hooaja avalöök

Nagu pikalt juba plaanitud oli, siis läksin ma esmaspäeval 1 Veebruaril kohe kalale. Ma olin juba ammu selle paika pannud, et hoolimata nädalapäevast või ilmaoludest ma lihtsalt pean esimesl päeval kohal olema.

Päev algas plaanipäraselt ja metsa jõudsime ka enam vähem plaanitud ajal. Esimene meeldiv üllatus oli see, et plaanitaval jõelõigul polnud keegi veel käinud. Seega röövpüüki poldud tehtud ja kalad olid rahus saanud pulmamöllu teha. Kuna keegi polnud seal kandis käinud, siis loomulikult oli lund nii palju, et autoga läbi ei saanud. Olgugi, et sedakorda läksime metse ikka korraliku neliveolise masinaga, siis esimese 5 meetriga olime lumes kinni. Hea, et Miniga seda korda kohale ei läinud. Ega muud üle ei jäänudki, et jätsime auto sinna paika ja läksime jala edasi. Minna oli jõeni 1,3 kilomeetrit ja lund oli keskmiselt põlveni. Müttasime Andoga seda maad 30min liidrikohti vahetades ja ohh seda üllatust kui jõe äärde jõudsime. Pildilt on näha mis meid ees ootas.

Hoolimata pettumusest jõime tassi teed, puhkasime jalga ja alustasime matka auto juurde. Kuna me olime nõuks võtnud ikkagi kala püüda siis ründasime järgmist jõge. Nüüd võisime juba kindlad olla, et jõgi on lahti, kuna see jõgi ei jäätugi kunagi.

Jõgi tõepoolest jääs ei olnud aga lund oli rohkem kui eelmises kohas. Nüüdseks oli meiega liitunud ka Krister. Ma panin mõlemad poisid õhte kohta maha kust oli vaid paar sammu jõeni ja läksin ise järgmisele jõelõigule. Kahjuks sinna pidi taas kõndima ja nüüd oli juba lume paksuseks üle põlve kuna tegu oli lagendikuga. Lisaks kõigele oli tõusnud tuul ja tekkinud kõva tuisk. Lund sadas horisontaalselt ja tuule kiirust oli ilmselt 10m/s. On päris kindel, et nii ekstreemsetes ilmaoludes pole ma kunagi kalastanud. Püüdmise ajal oli veel enam vähem normaalne liikuda kuna astud kaks sammu ja siis peatud. Hoopis eraldi ülesanne oli tagasitee Tuisk oli veel vägevam ja tuli otse näkku. Liikusin 50m kaupa tehes pidevalt puhkepause. Ma olin autoni jõudes ikka täitsa kurnatud.

Kaladest on ka põhjust rääkida. Ühe tuttava mätta alt näitas ennast ilus 45cm kala. Pakun, et selline kilo kanti (või siis hetkel tiba kõhnem). Tema oli väga ettevaatlik ja ujus lihtsalt landist uudishimulikuklt mööda. Kusjuures ta tegi seda nii lähedalt, et lant takerdus korra seljauime külge. Üks asi mida ma õppisin oli see, et talvel on landi värv ikka väga oluline. Esmalt olin sama koha peal pikalt oma forelli toonides Rapalat leotanud. Seejärel panin otsa ühe Edi hallides toonides landi, mille seld oli väga kergelt lillakas. Esimese viskega toimusgi kirjeldatud aktsioon.

Mõnda aega hiljem, 100m kaugemal toimus ka võtt ja tõmbasin selle hooaja esimese forelli kaldale. Kas pole tore kohe 1 Veebruaril oma hooaja esimene kala saada. Kala oli mõõdus - L=38cm. Võiks ju arvata, et esimese mõõdukala peaks koju tooma aga kahjuks oli ta kurnavast talvest nii kõhna ja ikkagi ju alla 40cm. Lasin ta kenasti tagasi kosuma.

Minu esimene Meriforell

On juhtunud nii, et töö ja muud sügisesed toimetused pole võimaldanud mul veel siiani mere äärde minna. See tähendab, et sügisene meriforelli hooaeg ei olnud minu jaoks veel alanud. Eile sai siis lõpuks hooaja avalöök tehtud. Minu merika jahi kogemus piirdub eelmisest aastast mõne käiguga ja sellest kevadest toredate elamustega. Nende elamuste kohta on ka siin blogis ülevaade kuskil taga pool. Igal juhul sain lõpuks mere äärde ja sain ka esmakordselt käe valgeks.

Täpsem info siis järgmine:

Kala mõõtmed:56cm 1,6kg

Püügi aeg: 23.10.2009 16:00

Koht: Suurupi ("oma kivi" pealt)

Ritv: Schimano ForceMarster 2,7 testiga 20-50g

Rull: Schimano Catana 2500RA

Tamiil: Salmo 0,28 (pole täitsa kindel kuna see on juba liiga kaua peal olnud)

Lant: Solvkroken Jensen Sea Trout 22g - hõbe+must(läikiv)

Ilm: vaikne idatuul, nõrk lainetus(vees seismist eriti ei seganud), pilvine, vahelduv kerge uduvihm, temp 7C, vesi oli selge

Lugu ise:

Eelmisel õhtul läks kõvaks võtmiseks ja laupäeva osas oli valida kahe plaani vahel. Plaan üks oli minna Paunküla veehoidla koristustalgudele ja plaan kaks oli minna mere äärde. Arvestades asjaolu, et ma polnud vahepeal üle kuu aja kalale saanud siis loomulikult eelistasin teist plaani. Otsus pidi sündima hommikul kui ma aknast välja vaatan. Kuna õhtu oli olnud raske siis hommik venis pikale ja peale ärkamist oli selge, et puhastustalgule ei jõuagi. Mere äärde jõudsin umbes kolme paiku. Alguses ronisin kohe Rene kivi otsa ja toksisin seal tükk aega. Kaladest polnud märkigi. Siis võtsin kätte ja jalutasin oma lemmik kohta.

Kuna ma polnud väga kaua mere ääres käinud siis ma kohe oma kivi üles ei läidnudki. Ronisin seal kõrval ühe teise kivi otsa ja hakkasin loopima. Kompasin merd ringiratast. Ma arvan, et aega läks kuskil 15min kui toimus võtt oodatud kohast. Nimelt ühe veest välja ulatuva kivi kõrvalt kust mulle ka kevadel üks kala otsa hakkas. Kerisin kala ligi ja silmaga hinnates selgus, et tegu on kas alamõõdulise või väga täpselt mõõdus kalaga. Sain ta enda juurde ja väsitades jõudsin juba tiiru ümber enda keerata kuid siis pääses vennike järsku minema. Pettumus oli suur aga kuna ta mulle alamõõdulisena tundus siis polnud põhjust meelt heita. Varasem piiratud kogemus oli näidanud, et merika puhul toimub üsna mittu võttu ühest samast kohast, ehk et kalad liiguvad pundis. Seega otsustasin samast kohast proovida paar viset hiljem oligi midagi võtu taolist aga tunne oli nii ebamäärane, et tundus nagu lant oleks korra kivi taga olnud. Kerisin natuke edasi ja alles siis läks tantsuks. Olles kala kivini tõmmanud mõtlesin kohe, et ümber kivi vedamise taktikaga pääseb seegi forell minema. Tegin vist mingi pool tiiru ümber kivi ja siis sumasin vette ning hakkasin kala madalasse juhtima. Hoidsin tamiili pideva pinge all ja olles allapõlve vette jõudnud tegin esimesed katsed teda kinni haarata. Siinkohal meenutan lugejatele et ma kahva põhimõtte pärast ei kasuta. Esimesed haaramiskatsed muidugi luhtusid ja pinge kruvis kõrgemale. Lõpuks oli kala piisavalt väsinud ja sain tal kukla tagant näpud kindlalt lõpuse vahele. Olin kindel, et tegu on mõõdukalaga mida ka kohesed mõõtmised kinnitasin.

Kaalumine ja fotosessioon said toimuma alles hiljem kui Rene kah mere äärde jõudis. Vot selline tore sügispäev siis.