Merejää on lahkunud

Esimene selle aasta merika jaht. Laupäeva õhtu. Tuulevaikne, kerge tibutamine. Ilus ilm kalapüügiks. Vesi tumepruun, veetase normaalne. Kala ei näinud. Jääd oli veel parasjagu ja jää serva pealt sai püüda. Jääpankadega parvetamine oli kah tore. ;)

Lumi sulanud ja vesi üle kallaste

Lühidalt:

Esimesel päeval (reede õhtul) 3,5 kraadi, vihm. Kahed jäljed minu ees. Kaks alamõõdulist. Rohkem vett kui ma iial olen näinud.

Laupäeva varahommik. 1,5 kraadi. Kerge vihm. Nägin kahte kala, ainult üks võttis julgelt. Rohkem ei näinud. Täielik vaikus. Kehv päev.

Paks, paks lumi

Täna oli siis minu teine selle hooaja püügipäev. Vahepeal olen suutnud murda varbaluu ja olen saanud abieluinimeseks. Need vahejuhtumid on röövinud kogu minu aja ja kalapüük pole lihtsalt võimalik olnud.

Täna lootsin, et vahepealse suure sulaga on olukord natuke paranenud ja lund enam nii palju pole. Tegelikkus oli aga hoopis hullem kui eelmisel korral. Lund oli veel rohkem ja vahepealse sulaga oli tekkinud lumekoorik. See tähendas, et lume paksus oli konstantselt üle põlve ja kohati vajusin isegi sügavamale. Kui pehme lumega sai läbi lume sumbata siis nüüd pidi iga sammuga jalad kõvast lumest täielukult välja tõstma. See on väga väga kurnav tegevus. Õnneks ilm oli soe - umber 3 miinuskraadi - ja võrdlemisi tuulevaikne. Taevast katsid kerged pilved ja kohati sadas ka lund. Kuna lumes edasi rabelemine oli väga kärarikas, rääkimata vette ronimisest kui lant kinni jäi, siis ühtegi kala mul ei õnnestunud näha. Tegelikult pidasin ma vaid 1,5 tundi vastu ja siis olin sunnitud loobuma.

Ruttasin kohe poodi, et räätsasid osta aga kahjuks olid need otsas ja teine pood oli kinni. Nüüd ongi selline jama, et homme tahaks kah kalale minna aga selle lume sees on liikumine võimatu. Eks paistab mis ma teen.

Ainuke saavutus oli see, et ma suutsin oma suurepärases lumemaskeeringus ühe rebase endale üsna lähedale lasta ja isegi pildile saada. Selle jaoks ju kaamera ostetud saigi.

Jõeforelli hooaja avalöök

Nagu pikalt juba plaanitud oli, siis läksin ma esmaspäeval 1 Veebruaril kohe kalale. Ma olin juba ammu selle paika pannud, et hoolimata nädalapäevast või ilmaoludest ma lihtsalt pean esimesl päeval kohal olema.

Päev algas plaanipäraselt ja metsa jõudsime ka enam vähem plaanitud ajal. Esimene meeldiv üllatus oli see, et plaanitaval jõelõigul polnud keegi veel käinud. Seega röövpüüki poldud tehtud ja kalad olid rahus saanud pulmamöllu teha. Kuna keegi polnud seal kandis käinud, siis loomulikult oli lund nii palju, et autoga läbi ei saanud. Olgugi, et sedakorda läksime metse ikka korraliku neliveolise masinaga, siis esimese 5 meetriga olime lumes kinni. Hea, et Miniga seda korda kohale ei läinud. Ega muud üle ei jäänudki, et jätsime auto sinna paika ja läksime jala edasi. Minna oli jõeni 1,3 kilomeetrit ja lund oli keskmiselt põlveni. Müttasime Andoga seda maad 30min liidrikohti vahetades ja ohh seda üllatust kui jõe äärde jõudsime. Pildilt on näha mis meid ees ootas.

Hoolimata pettumusest jõime tassi teed, puhkasime jalga ja alustasime matka auto juurde. Kuna me olime nõuks võtnud ikkagi kala püüda siis ründasime järgmist jõge. Nüüd võisime juba kindlad olla, et jõgi on lahti, kuna see jõgi ei jäätugi kunagi.

Jõgi tõepoolest jääs ei olnud aga lund oli rohkem kui eelmises kohas. Nüüdseks oli meiega liitunud ka Krister. Ma panin mõlemad poisid õhte kohta maha kust oli vaid paar sammu jõeni ja läksin ise järgmisele jõelõigule. Kahjuks sinna pidi taas kõndima ja nüüd oli juba lume paksuseks üle põlve kuna tegu oli lagendikuga. Lisaks kõigele oli tõusnud tuul ja tekkinud kõva tuisk. Lund sadas horisontaalselt ja tuule kiirust oli ilmselt 10m/s. On päris kindel, et nii ekstreemsetes ilmaoludes pole ma kunagi kalastanud. Püüdmise ajal oli veel enam vähem normaalne liikuda kuna astud kaks sammu ja siis peatud. Hoopis eraldi ülesanne oli tagasitee Tuisk oli veel vägevam ja tuli otse näkku. Liikusin 50m kaupa tehes pidevalt puhkepause. Ma olin autoni jõudes ikka täitsa kurnatud.

Kaladest on ka põhjust rääkida. Ühe tuttava mätta alt näitas ennast ilus 45cm kala. Pakun, et selline kilo kanti (või siis hetkel tiba kõhnem). Tema oli väga ettevaatlik ja ujus lihtsalt landist uudishimulikuklt mööda. Kusjuures ta tegi seda nii lähedalt, et lant takerdus korra seljauime külge. Üks asi mida ma õppisin oli see, et talvel on landi värv ikka väga oluline. Esmalt olin sama koha peal pikalt oma forelli toonides Rapalat leotanud. Seejärel panin otsa ühe Edi hallides toonides landi, mille seld oli väga kergelt lillakas. Esimese viskega toimusgi kirjeldatud aktsioon.

Mõnda aega hiljem, 100m kaugemal toimus ka võtt ja tõmbasin selle hooaja esimese forelli kaldale. Kas pole tore kohe 1 Veebruaril oma hooaja esimene kala saada. Kala oli mõõdus - L=38cm. Võiks ju arvata, et esimese mõõdukala peaks koju tooma aga kahjuks oli ta kurnavast talvest nii kõhna ja ikkagi ju alla 40cm. Lasin ta kenasti tagasi kosuma.

Minu esimene Meriforell

On juhtunud nii, et töö ja muud sügisesed toimetused pole võimaldanud mul veel siiani mere äärde minna. See tähendab, et sügisene meriforelli hooaeg ei olnud minu jaoks veel alanud. Eile sai siis lõpuks hooaja avalöök tehtud. Minu merika jahi kogemus piirdub eelmisest aastast mõne käiguga ja sellest kevadest toredate elamustega. Nende elamuste kohta on ka siin blogis ülevaade kuskil taga pool. Igal juhul sain lõpuks mere äärde ja sain ka esmakordselt käe valgeks.

Täpsem info siis järgmine:

Kala mõõtmed:56cm 1,6kg

Püügi aeg: 23.10.2009 16:00

Koht: Suurupi ("oma kivi" pealt)

Ritv: Schimano ForceMarster 2,7 testiga 20-50g

Rull: Schimano Catana 2500RA

Tamiil: Salmo 0,28 (pole täitsa kindel kuna see on juba liiga kaua peal olnud)

Lant: Solvkroken Jensen Sea Trout 22g - hõbe+must(läikiv)

Ilm: vaikne idatuul, nõrk lainetus(vees seismist eriti ei seganud), pilvine, vahelduv kerge uduvihm, temp 7C, vesi oli selge

Lugu ise:

Eelmisel õhtul läks kõvaks võtmiseks ja laupäeva osas oli valida kahe plaani vahel. Plaan üks oli minna Paunküla veehoidla koristustalgudele ja plaan kaks oli minna mere äärde. Arvestades asjaolu, et ma polnud vahepeal üle kuu aja kalale saanud siis loomulikult eelistasin teist plaani. Otsus pidi sündima hommikul kui ma aknast välja vaatan. Kuna õhtu oli olnud raske siis hommik venis pikale ja peale ärkamist oli selge, et puhastustalgule ei jõuagi. Mere äärde jõudsin umbes kolme paiku. Alguses ronisin kohe Rene kivi otsa ja toksisin seal tükk aega. Kaladest polnud märkigi. Siis võtsin kätte ja jalutasin oma lemmik kohta.

Kuna ma polnud väga kaua mere ääres käinud siis ma kohe oma kivi üles ei läidnudki. Ronisin seal kõrval ühe teise kivi otsa ja hakkasin loopima. Kompasin merd ringiratast. Ma arvan, et aega läks kuskil 15min kui toimus võtt oodatud kohast. Nimelt ühe veest välja ulatuva kivi kõrvalt kust mulle ka kevadel üks kala otsa hakkas. Kerisin kala ligi ja silmaga hinnates selgus, et tegu on kas alamõõdulise või väga täpselt mõõdus kalaga. Sain ta enda juurde ja väsitades jõudsin juba tiiru ümber enda keerata kuid siis pääses vennike järsku minema. Pettumus oli suur aga kuna ta mulle alamõõdulisena tundus siis polnud põhjust meelt heita. Varasem piiratud kogemus oli näidanud, et merika puhul toimub üsna mittu võttu ühest samast kohast, ehk et kalad liiguvad pundis. Seega otsustasin samast kohast proovida paar viset hiljem oligi midagi võtu taolist aga tunne oli nii ebamäärane, et tundus nagu lant oleks korra kivi taga olnud. Kerisin natuke edasi ja alles siis läks tantsuks. Olles kala kivini tõmmanud mõtlesin kohe, et ümber kivi vedamise taktikaga pääseb seegi forell minema. Tegin vist mingi pool tiiru ümber kivi ja siis sumasin vette ning hakkasin kala madalasse juhtima. Hoidsin tamiili pideva pinge all ja olles allapõlve vette jõudnud tegin esimesed katsed teda kinni haarata. Siinkohal meenutan lugejatele et ma kahva põhimõtte pärast ei kasuta. Esimesed haaramiskatsed muidugi luhtusid ja pinge kruvis kõrgemale. Lõpuks oli kala piisavalt väsinud ja sain tal kukla tagant näpud kindlalt lõpuse vahele. Olin kindel, et tegu on mõõdukalaga mida ka kohesed mõõtmised kinnitasin.

Kaalumine ja fotosessioon said toimuma alles hiljem kui Rene kah mere äärde jõudis. Vot selline tore sügispäev siis.

Hooajast viimast võtmas

Jõeka hooaeg hakkab siis tasapisi lõpule jõudma ja ma otsustasin ,et peaks ikka ennem lõppu mõne toreda kala veel saama. Eile läksin siis oma vana hea oja äärde. Lootused olid laes kuna ilm oli meeldivalt vihmane. Oma ebameeldivaks üllatuseks leidsin aga saabudes eest teise kalamehe. Mis kõige hullem, ta püüdis forelli käsiõngega. Ma pole seadusest lõpuni aru saanud aga nii palju ma tean, et selles konkreetses jões on püük lubatud vaid spinningu ja lendõngega. Helistasin loomulikult 1313 ja teavitasin olukorrast aga vaevalt et keegi ennast selle kõne peale liigutama hakkas. Lootsin, et kui jõe ääres mehele järgi jõuan siis saan vähemalt seadust selgitada. Kahjuks teamle järele ei jõudnud.

Pettunult lahkusin ja läksin uusi jõelõike avastama. Leidsin paar väga ilusat kohta ja kala paistis kah liikuvat. Otsas käisid küll paraku ainult alamõõdulised. Just päikeseloojangu hetkel kui tugevam vihmasadu hakkas ründas lanti ka keegi suurem. Silma järgi võis isegi 50cm lähedale olla. Kõige huvitavam on see, et ta ründas mu lanti ka teisel viskel. Tavalistlt suur kala annab vaid ühe võimaluse ... Huvitav oli see, et ta ei paistnud mitte näljane olevat vaid hoopis käis voblerit küljega löömas. Võibolla kaitses territooriumit.

Eilne päev polnud viljakas seega ründasin täna hommikul taas jõeäärde. Sedakorda taas tuttavasse kohta. Kedagi ees polnud ja sain rahus püüdma hakata. Kala võttis küll ja isegi suuremad käisid ennast näitamas. Ühe tuttava sirge peal oligi tugev haaramine ja nägin kohe, et ilus kala otsas. Huvitav on see, et minu kogemuse põhjal sellised 45cm ja suuremad kalad ei tee üldse tugevat sõitu. 40cm kalad möllavad samas hirmsasti.

Läksin oma kalale vette jägi peas juba mõeldes numbrile 1kg. Kahjuks päris 1kg see kala ei olnud, oli hoopis 46cm ja 960g. Kaal oli autosse jäänud seega kaalumine toimus hiljem aga ma eelgasin 46cm pikkuselt ikka vähemalt ühte kilo.

Ilmaolud: kerge tuul, lauspilvisus, umbes 15C.

Landiks taas jõeka värvides Rapala Countdown. Kahjuks olen viimase paari korraga kaks väga head Are lanti kaotanud, seega sidusin taas Rapala otsa. Jube kehva mänguga nõme lant on küll aga miskipärast toimib väga hästi :)

Vahepealsed toimetused

Narvas sai käidud nagu viimati lubatud. Kogemus oli tore, sest sai näha kuidas oskajad tegutsevad ja kuidas kogu see püük üldse käib. Kokku ostetud varustus toimis hästi ja heited läksid suures osas ka õigetesse kohtadesse. Sell päeval keegi kala ei saanud kahjuks, seega lõhe jäi nägemata.

Ise loopisin umbes 500 krooni väärtuses nodi jõepõhja ja tulin samuti tühjade kätega tagasi.

Kui kõik hästi läheb siis tahaks see sügis vähemalt korra veel proovima minna.

Peale seda olen paaril korral veel Tallinna lähedasi jõgesid avastamas käinud. Tuleb tunnisatda, et paar vahvat kohta isegi leidsin aga kogu saak oli alamõõduline. Samas jõed olid sellised, et suurt kala on seal kindlasti.